Samal ajal püsib ligi paarsada filmirolli teinud Kukumägi oma eakaaslaste mälestustes ilmselt igavesti kõurikuna Peeter Simmi filmist „Tätoveering”, kus poisiohtu filmidebütandi lausuda oli praeguseks kultuslikuks saanud repliik: „Isa, ma lasin endale linnu teha.”

Toona, 1977. aastal oli Kukumäel tegelikult veel lavakoolgi lõpetamata ja kui kursuse juhendaja Merle Karusoo teda hästi ekraanile lubada ei tahtnud, oli Kuku enda sõnul lubanud lavakoolist hoopis ära minna. „Tänase päevani teen ma alati täpselt seda, mida ma tahan,” ütles Kukumägi ühes oma viimases, tänavu jaanuaris tehtud intervjuus.

Kukumäega seostuvad laused nagu „Teen, mida tahan” või „Ma ei kahtse midagi”, mida ta läbi aastakümnete oma intervjuudes kordas, on üdini ebaeestlaslikud ja harjumatult julged. Ometi tõestas Kukumägi, et kui sinu poolt on muusa, siis on just isepäisus ja julgus need omadused, mis toovad edu ja viivad võiduka lõpuni, mis siis, kui see saabub ka kõigest 58 aasta vanuses.

Kukumäega seostuvad laused „Teen, mida tahan” või „Ma ei kahetse midagi” on üdini ebaeestlaslikud ja harjumatult julged.

Jüri Aarma 1998. aastal ETV-s eetrisse läinud jutusaates rääkis Kukumägi, et see olevat olnud juhus, et ta üldse lavakooli näitlejaks õppima jõudis. „Tulin pooljuhuslikult Tallinnasse ja mind võeti siia kooli sisse. Mu huvid kandusid siis teise kanti. Tahtsin geoloogiat õppida, aga juhtus nii, ja ma ei kahetse. Ma ei kahetse midagi, mul on elus väga palju õnne olnud,” ütles ta toona.

Kukumäest kujunes juba varases eas Eesti filmi sünonüüm, kuid lavarolle oli tal kokku ehk kümmekond ja ta ei sidunud end ühegi teatriga. Juba aastakümneid tagasi, kui see veel moes ei olnud, sai temast vabakutseline näitleja ühes sellega kaasas käiva heitliku elu ja sissetulekuga.

Oma paleust kino nimetas Kukumägi „halastamatuks asjaks, kus ei tohi eksida”. „Kino on halastamatum kui teater. Sulle antakse maksimaalselt kolm duublit ja siis on kõik,” ütles Kukumägi Aarmale.

Kukumägi tõestas, et kui sinu poolt on muusa, siis on just isepäisus ja julgus need omadused, mis toovad edu.

Mängufilmide „Metskannikesed” (1980, Kaljo Kiisk), „Arabella – mereröövli tütar” (1982, Peeter Simm), „Keskea rõõmud” (1986, Lembit Ulfsak) ja „Ideaalmaastik” (1980, Peeter Simm) täht hirmutas korralikke kodanikke temast tehtud dokis „Kuku: mina jään ellu” (2010, Arvo Kukumägi, Andres Maimik, Kaidi Kaasik ja Martin Männik). Kas see oli Kukumäe suur film, kus tema täita oli kohutav ja karismaatiline peaosa, jääb iga vaataja otsustada. Kuid inimlikud nõrkused tõi see kas näitleja eneseohverduse või mängumeisterlikkuse hinnaga kõigi ette. Kukumägi ise ütles, et olevat „teinud end selles filmis jotaks”. Ka oma viimastes usutlustes oli ta nõus tunnistama, et ehk on tal alkoholi pärast midagi tegemata jäänud, kuid kahetseda ta seda ei kavatse.

Kui see veel moes ei olnud, sai temast vabakutseline näitleja ühes sellega kaasas käiva heitliku elu ja sissetulekuga.

Kukumägi, kes nimetas ennast ebausklikuks ja oli sidunud end kõiksugu ebausumärkide ja -kulinatega, rääkis palju surmast. Nii sellest, kuidas ta käib öösel kalmistul rääkimas sõprade Jüri Krjukovi ja Sulev Luigega ning isaga, keda ta pidas oma kõige paremaks sõbraks.

Surra tahtis ta Buenos Aireses: „Mulle meeldib see linn. Olen Ladina-Ameerikas palju ringi käinud, aga see linn meeldib eriti. Anonüümsus ja vabadus. Ja ma saan seal väga odavalt läbi. Teine plaan, mis on mul suremise kohta, on ammu poistega kokku lepitud: kui olen krematooriumis põletatud, siis puistavad tuha helikopterilt Setumaa peale laiali. Saan maaks, kus olen kasvanud.”

Arvo Kukumägi

1980. aastal lõpetas näitlejana Tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikateedri XI lennu.

Aastail 1980–1984 töötas Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris, pärast seda sai temast vabakutseline näitleja.

Kukumägi on mänginud üle 40 linateoses. Filmikunsti juurde sattus ta lavakunstikateedri tudengina, kui tegi 1977. aastal kaasa kassetti „Karikakramäng” kuuluvas lühifilmis „Tätoveering” (Margus).

2009. aastal ilmus elulooraamat „Arvo Kukumägi. Alasti elu”, 2011. aastal vändati dokumentaalfilm „Kuku: mina jään ellu”.

Kevadkülvivolinik Mait Kukemeri rolli eest filmis „Ideaalmaastik” pälvis Kukumägi 1982. aastal NSVL-i parima meesnäitleja auhinna.