Kui võrrelda Pärti Veljo Tormisega, siis viimasega on tunduvalt lihtsam. Koolilapsedki vuristavad peast justkui definitsiooni: “Tormis on helilooja, kes tõi siinse rahvapärandi rahvale lähemale.” Lihtne ja loogiline. Aga kuidas sõnastada Arvo Pärdi tähtsust? Et asju paremini mõista, tasuks heita pilk ligi viiekümne aasta taha.

Sulaaja helilooja

Arvo Pärt tõusis eesti muusikailma 1950. aastate lõpus. Sellesse säravasse heliloojate põlvkonda kuulusid veel Eino Tamberg, Veljo Tormis, Jaan Rääts ja Kuldar Sink. 1950.– 1960. aastail oli Heino Elleri kompositsiooniõpilane Pärt modernistlik helilooja. 1963. aastal kirjutas Pärt serialistliku “Perpetuum mobile”. Muusikateadlane Merike Vaitmaa on öelnud, et selle teosega hakkas eesti muusika käima ühte jalga euroopa avangardiga.

Seda aega, täpsemalt kuuekümnendaid, meenutatakse sulaajana. Loomingu Raamatukogu avaldas raamatuid, millest ülejäänud liidu intelligents võis vaid unistada. 1968. aastal tõlgiti eesti keelde Bulgakovi “Meister ja Margarita”. Päevavalgust nägi noorte luuletajate loomingut koondav “Kassett”. Ilma tegid Kaplinski, Rummo. Aga ka Sang, Unt, Isotamm jt.

Kuuekümnendatel jõudis eesti noor kultuurirahvas esimeste häppeningideni. Esimene avalik häppening toimuski 1965. aastal Tallinnas Raua tänava kooli saalis, osalejateks kunsti-, muusika- ja lavakunstitudengid. Õhus oli ärksust, ja nagu kommenteerivad kaasaegsed, tundus sel ajal tahes-tahtmata, et elu on päris helge.

Hiljem korraldasid ka Arvo Pärt ja Kuldar Sink mõned instrumentaalteatri õhtud. Artiklis “Eesti muusika muutumises” kirjeldab Merike Vaitmaa üritust, mis lõppes 1971. aastal Kirjanike Majas skandaaliga ja jäi ühtlasi viimaseks: “Nimelt süttis laval põlevaist küünaldest kogemata viiul, odav vabrikupill (selliseid müüdi kaubamajas kümne rubla eest, professionaalsed mängijad neid kasutada ei saanud). Juhus mängiti välja pikemaks episoodiks, mida aga saalis tõlgendati kontseptuaalse teona. “Nihilistliku viiulipõletamise” mõistsid hukka partei keskkomitee ning konservatooriumi juhtkond.”

Loobumine modernismist

Kuid juba tol ajal siginesid Pärdi loomingusse kristlikud teemad. Näiteks sai 1968. aasta teos “Credo” pärast ettekannet esitamiskeelu. Võib öelda, et just “Credoga” loobus Pärt modernismist.

Merike Vaitmaa on kirjutanud: “Keelu põhjus sai vaevalt olla muusikas, sest Pärdi eelmistel, samalaadsete stiilikontrastidega teostel polnud n-ö ametlikke tagajärgi. Niisiis ärritas ikkagi tekst, olgugi ladinakeelne.”

Muusikateadlane lisab, et mäejutlusest pärit tekstiosa “silm silma vastu, hammas hamba vastu... Aga mina ütlen teile: kurjale ei tule kurjaga vastata” ei pruukinud keelajad mõistagi. Kuid teose alguses kõlanud selgesti Jeesus Kristuse nimi ja Pärdil oli niigi usulise helilooja maik man.

Teisest põhjusest kõva häälega ei räägitud, kuid kuulaja tajus seda selgelt – “Credo” esiettekanne oli 1968. aasta novembris, mõned kuud pärast TsŠehhoslovakkia sündmusi, ning just nende taustal mõjus teose stiilikontrast võimsa protestina vägivalla vastu.

1960.–1970. aastate vahetusel hakkas ka Eestisse jõudma üleüldine vanamuusikahuvi ning just sellest allikast ammutas Pärt uusi loomingulisi impulsse. Vaitmaa sõnul oli Pärdi stiilimuutus aeglane ja seda ajendas vaimne, religioosne pööre.

Vanamuusikat tundma õppides ei kirjutanud helilooja kolme aasta jooksul ühtegi teost. Jämedalt öeldes Pärdi helikeel lihtsustus ja tipnes isikupärase miniatuuristiiliga. Samad tuuled hakkasid sel ajal puhuma ka läänes. Küllap väsisid sealsedki heliloojad modernismist ja asusid alternatiivi otsima.

Tõenäoliselt õpetatakse tänapäeval kooliski üht Pärdiga seotud müstilist sõna tintinnabuli, mis tähendab ladina keeli kellukesi. Just selle sõnaga hakkas Pärt ühel hetkel oma muusikat iseloomustama. Tintinnabuli’s on elemente gregooriuse laulust, madalmaade mitmehäälsusest ja serialistlikust kompositsioonitehnikast. Kui naasta võrdluse juurde Tormisega, sai ka Pärt inspiratsiooni iidsest muusikast.

Pärdi tintinnabuli’t võikski vaadata koos lääne samasuunaliste otsingutega. Samas sündis see läänest sõltumatult ja selle rangetest reeglitest tingitud kõlapilt on unikaalne.

Paus on püha

Ühest küljest võib mõelda, et suletud ühiskonnas leiutati pidevalt jalgrattaid ning kuna loojad olid andekad inimesed, kellele olud polnud takistuseks, said jalgrattad kaunis omanäolised (trafaretseimaks näiteks on Tarkovski ja ParadzŠanovi filmid). Samas on ajaloost teada, et niikuinii sünnivad maailma eri paigus sarnased nähtused üheaegselt (tuumapommgi vist leiutati üsna üheaegselt nii USA-s kui ka Venemaal).

Nii kõlasid 1976. aasta oktoobris seitse heliteost, mis kandsid ühisnimetust “Tintinnabuli”. Tolleks ajaks nelja-aastane Hortus Musicus esitas palasid “Aliinale”, “Pari intervallo”, “Kui Bach oleks mesilasi pidanud” jt.

Tintinnabuli juurde on Pärt jäänud tänini. Tema kümne aasta taguse juubeli puhul ütles Andres Mustonen ajakirjas Teater. Muusika. Kino (TMK): “Arvan, et kuna Arvo tegi nii pika ja põhjaliku muutuse ja nii sügavalt, jätkub temale sellest elu lõpuni, ta ei pea enam muutuma.” Muidugi on Pärt selle aja jooksul muutunud ja iga teos kõlab isemoodi, kuid tintinnabuli põhiolemus on jäänud samaks.

1988. aasta TMK-s vahendab Leo Normet Arvo Pärdi mõtteid: “Arvo Pärt on mõtisklenud pausi ja vaikuse üle: “Enne kui keegi midagi ütleb, peaks ta võib-olla mitte midagi ütlema. Minu muusika on ikka esile kerkinud pärast seda, kui olen kaua vaikinud sõna otseses mõttes. “Vaikus” tähendab mulle seda “mitte midagi”, millest jumal lõi maailma. Ideaalselt võttes on paus midagi püha... Kui keegi läheneb vaikusele armastusega, võib sellest sündida muusika. Heliloojal tuleb tihti kaua aega oma muusikat oodata. Niisugune harras ootus ongi just see paus, mida ma nii väga hindan.””

Pealesunnitud dissidentlus

Raskustest hoolimata jõudis Pärdi looming 1970. aastate teisel poolel Euroopasse ja võitis seal kiiresti tunnustuse. Tintinnabuli viis Euroopasse leedu dirigent Saulius Sondeckis. Tatjana Grindenko ja Gidon Kremeri esitatud “Tabula rasa” sai tintinnabuli tähtteoseks.

See aga ei tähendanud sugugi, et loomeinimesele oleksid kõik teed valla olnud, nii ei pääsenud Pärt piiri taha oma teoste ettekandeid kuulama. 1979. aasta heliloojate liidu kongressilt on säilinud foto protestimeelsest Arvo Pärdist, kes deklameerib, parukas peas ja suur habe ees, Timesi artiklit. Artiklis on juttu sellest, kuidas Pärti Nõukogude Liidust välja ei lastud.

Nagu selgus sissejuhatavast lausestki, kehastus Pärt enda sõnul selliseks, nagu oli temast loodud pilt. Niisiis dissidendiks, kurjategijaks. Mitmed sündmuse tunnistajad leidsid, et Pärt sai hakkama parima naljaga läbi aegade. Tegelikult oli asi naljast kaugel, see oli ülim äärmus, kuhu inimest viia võib.

Tol ajal omistati dissidentlust inimestele üsna varmalt. Tegelikult jookseb nähtuste vahel selge piir. Tasub meenutada samuti dissidendiks tembeldatud kirjanikku Sergei Dovlatovit, kes tõelisi teisitimõtlejaid justkui pelgas: “Räägivad kõva häälega kõiksugu ebameeldivusi, aga kangi all näitavad pornopilte.” Nali naljaks, ega Dovlatovi kommentaargi väljenda teisitimõtlejate olemust. Ent samas on näha, kui vähe võis dissidendiks tembeldatul olla austava tiitliga tegelikult pistmist.

Ajad on nüüd teised, ent Pärt püsib endiselt välismeedia huviorbiidis. Igal aastal toimub palju festivale, kus esitatakse Pärdi muusikat. Hiljuti mängiti teda maailma suurimal klassikalise muusika festivalil BBC Proms. Dirigent Paul Hillieri käe all esinesid Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja organist Christopher Bowers-Broadbent.

On selge, et Pärt pole vaid suur helilooja. Tema muusikal on laiem sõnum, mis puudutab väga avarat auditooriumi. Kuid seejuures on tähelepanuväärne, et Pärdi loomingus on midagi nii ainult muusika nautijatele kui ka sügavama tähenduse otsijatele.

See artikkel püüdis avada Arvo Pärdi fenomeni. Aga suurtest loojatest on raske rääkida, sest nende suuruse juures kõlavad suured sõnad kuidagi naeruväärselt. Võiks ju öelda, et Pärdi muusikas kohtuvad ajalik ja ajatu, inimlik ja jumalik. Võiks öelda, et tema looming ei jää kuulaja üle kõrgilt kõrguma, vaid pakub tröösti.

Sellist kujundite jada võikski lõputult jätkata. Usun, et muusikat saab sõnade abil kuulajale lähemale tuua. Abiks on küll ajalooline taust, küll analüüs. Aga miski jääb nootide vahele ning seetõttu tasubki Pärdi muusikat alustuseks lihtsalt kuulata.

Teised Arvo Pärdist

•• Mida tähendab teie jaoks Arvo Pärt?

Andres Mustonen:

•• Minu jaoks on Arvo Pärt, tema isiksus ja muusika kõige olulisem osa minu muusikalisest arusaamisest. Ja mitte ainult minu jaoks. Ta on avanud täiesti uue ja puhta lehekülje. Me elame äärmiselt saastatud maailmas. Ta on seda maailma vaimselt ja hingeliselt oma loominguga puhastanud. Tema loomingus on jõudu, armastust, ilu ja lohutust. Pärdi muusikal on tohutu mõju järgnevale põlvkonnale.

Mõiste “avangard” all mõistetakse muusikat, mis on minu jaoks tihti mõistetamatu. See on muusika, mis lõhub traditsioonilist harmooniat ja meloodiat. Avangard on see, kes näeb ette, ja veel suurem avangard on see, kes näeb üles ja toob selle alla. Seda võib nimetada muusikas avangardiks ja see on see, kuhu heliloojad peaksid pürgima.

•• Kuidas näete oma helilooja pilguga Pärti?

Toivo Tulev:

•• Üks eriline omadus on Arvo Pärdi muusikal. See on võime vabastada mind heliloojaksolemise (ja ka inimeseksolemise) kohati ahtaks jäävatest raamidest - hindamisest, analüüsist, kõigest sellest, mis selle elukutse ja elu enesega tavapäraselt ja paratamatult kaasas käib. Siin taandub kõik tehniline mõtte, sõna – valguse ees. Võib-olla ongi see teatud valguseelamus, mis mind alati ja vääramatult enesega kaasa viib, kui kuulen “My Heart’s in the Highlands’ i” või “Fratrest”. Või on see sisemiste ja enamasti suletud uste paotumine, mis nüüd vaikselt avanedes laseb mul osa saada midagi sellest armastusest, millest see muusika sünnib.

Ja hämmastav on, et see energiapuhang, mis siis vallandub, on alati samavõrd võimas ja ehe kui päris esimesel kuulamisel.

Juubelisündmused

Film ja raamat

•• Kolmapäeval esitleti muusikaakadeemia kammersaalis Dorian Supini autorifilmi “Arvo Pärt. 24 prelüüdi ühele fuugale” ja itaalia muusikateadlase Enzo Restagno tõlkekogumikku “Arvo Pärt peeglis”. Supini filmidega DVD jõuab nüüd ka rahvusvahelisse levisse ning selle peafilm sisaldab kolme aasta jooksul jäädvustatud hetki helilooja elust, kuhu kuuluvad proovid, esiettekanded, seminarid, kohtumised ja mälestused. Dorian Supinil on õnnestunud avada Arvo Pärdi muusikalist mõtlemist.

Filmiõhtu

•• Kinomaja näitab homme filme Arvo Pärdist.

•• 15 “24 prelüüdi ühele fuugale” (2002)

•• 16.45 “Siis sai õhtu ja sai hommik” (1989)

•• 18 “Cecilia” (2002)

•• 18.30 “Sinu nimi” (2002)

•• 19.05 “Orient Occident” (2002)

•• 19.30 “Arvo Pärt novembris 1978” (1979)

Raadiosari

•• Septembris on Klassikaraadios Arvo Pärdi kuu. Helilooja juubeliks valmib 14-osaline dokumentaalsari “Arvo Pärt - 70”, kus tuleb juttu Pärdi elust ja loomingust. Saatesarja autor Immo Mihkelson on salvestanud kümneid tunde mälestusi ja arvamusi ning kesksel kohal on intervjuud heliloojaga.

Meenutusi jagab üle viiekümne inimese, sh Eri Klas, Veljo Tormis, Tõnu Kaljuste, Paavo Järvi, Eleonora Pärt, Andres Mustonen, Paul Hillier, Philip Glass, Gidon Kremer jt. Saatesarja esimene osa kõlab eetris 11. septembril kell 21. Oktoobris võib saatesarja kuulata Klassikaraadio internetileheküljel. Lisaks edastab raadiojaam Pärdi festivali kontserte ning Stockholmis ja Londonis kõlavaid sünnipäevakontserte.

Festival

•• 11.-28. septembrini toimub Rakveres Arvo Pärdi festival 2005, kus esitatakse teoseid “Passio”, “Stabat Mater”, “Miserere” ja “Kanon Pokajanen”. Festivali kunstiline juht on Paul Hillier, esinevad Eesti Filharmoonia Kammerkoor, organist Christopher Bowers-Broadbent ja vokaalansambel Theatre of Voices. Dirigeerivad Tõnu Kaljuste ja Paul Hillier.

Arvo Pärt

•• Sündinud 11. septembril 1935 Paides.

•• Lõpetas 1963. aastal Tallinna riiklikus konservatooriumis professor Heino Elleri kompositsiooniklassi.

•• Töötas 1958.-1967. aastal helirežissööri, hiljem vabakutselise heliloojana.

•• 1980. aastal emigreerus läände, elades peamiselt Saksamaal.

•• 1984. aastal algas tema koostöö vokaalkvartetiga The Hilliard Ensemble.

•• Selle juht Paul Hilliard on avaldanud Pärdist ka raamatu (1997).

•• Teine oluline koostööpartner on olnud dirigent Tõnu Kaljuste ja tema asutatud Eesti Filharmoonia Kammerkoor.

•• Arvo Pärdi muusikat esitatakse soliidsetel festivalidel, teda on tunnustatud lugematute preemiatega.

•• Arvo Pärt on Eesti muusikaakadeemia ja Sydney ülikooli audoktor, Rootsi kuningliku muusikaakadeemia liige, American Academy of Arts and Lettersi auliige.

•• Tema muusikat on salvestatud enam kui 70 heliplaadile.

Pärt on loonud muusikat ka filmidele ja animafilmidele, nt Heino Parsi “Operaator Kõpsile”, Elbert Tuganovi “Aatomikule” ja “Hiirejahile”, Leida Laiuse “Mäeküla piimamehele” ja “Ukuarule” jt.