Arvo Pärt võrdluses Alfred Schnittkega

KAKS MEEST N. LIIDUST: üks põgeneb suletuna ajalukku, teine näeb võimalust avatud tunnetes

muusikakriitik Plaadifirma ECM päevade raames kõlas Niguliste kirikus kaks ulatuslikku patukahetsusteemalist kooritsüklit. 3. juunil esitas Eesti Filharmoonia Kammerkoor Tõnu Kaljuste juhtimisel Arvo Pärdi “Patukahetsuse kaanoni”; 5. juunil kõlasid Kaljuste ja Rootsi Raadio koori esituses Alfred Schnittke 12 Patukahetsuspsalmi. Mõlema aluseks on vana-venekeelne luuletekst. Nii Schnittke kui ka Pärt on heliloojad, kelle nimega seostub ainult nendele omane kõlapilt ja vormiloogika.

Pärti ja Schnittket ühendab ka avangardismilaadsete võtete (serialism, pastiche, kollaaÏ) kasutamise kogemus. Schnittke helikeel on teinud läbi rahuliku evolutsiooni, Pärdi looming jaguneb pigem katastroofimudelile omaselt järsult kahte: tintinnabuli-murrangule eelnenud ja järgnenud perioodiks.

Mõlemat heliloojat ühendab muidugi endiste N. Liidu kodanikena ka ideoloogilise surve ja varjatud teisitimõtlemise kogemus. Siiski on nad väga erinevate taotlustega ja nende teostusega heliloojatega. Ka patukahetsusÏanri juurde jõudsid nad eri radu pidi.

Alates eelmainitud murrangust kirjutab Pärt kogu aeg nagu ühte teost või variatsioone ühest teosest. Strukturalistik terminoloogia kirjeldaks seda kui muutumatust süvatasandist eri variantide pinnatasandile loomist.

Kas Pärdi puhul peituks sel süvatasandil kõigi teoste algteos, Urwerk. Või on seal isegi veel abstraktsemat. Kas süvatasandil on midagi ühist müstilise ühtsusekogemuse või koguni jumalaga? Ei tea. Strukturalistlikust vaatepunktist vahest siiski mitte, sest süvatasandit saab kirjeldada ja analüüsida, (Pärdi) Jumalat aga mitte.

Igal juhul võiks see (illusoorne?) süvatasand olla üheks seletuseks Pärdi tintinnabuli-stiili eripärale. Nimelt on Pärt suletud maailm, ent samas täiuslik maailm, terviklik universum, millele analüüsimisega palju midagi lisada pole. Analüüsimine tähendab lahutamist, lahtivõtmist ning seega ka ühtsuse purunemist. Võib-olla seepärast on Pärt paljudele analüütilisemat laadi muusikainimestele vastuvõetamatu. Hämmastav, aga Eestis selliseid inimesi nagu ei leidukski. Vähemalt avalikult ei ole keegi tunnistanud isegi raskusi Pärdi täiuslikku maailma sisse elada.

Ei tee seda ka mina, sest vähemalt kolmapäevane kontsert paigutus minu jaoks lahtrisse unustamatu elamus.

Kui otsida Pärdi loomingu hulgast seda ühte, peateost, siis “Patukahetsuse kaanon” oleks üsna sobiv. Siin jooksevad kokku mitmed Pärdi loomingu olulised jooned: õigeusk (kirikuslaavi keel) ning Pärdi teostele ja talle endalegi omane teatud alandlikkus.

Mõjuval kujul avalduvad siin ka Pärdi helikeelele iseloomulik asketism: napp harmooniline sõnavara; vähesed ja üha korduvad kujundid; fraktali struktuuri meenutav vormiloogika (väiksemaski osas peegeldub tervik); üleüldine tasakaalustatus.

Schnittke 12 Patukahetsussalmi esindab hoopis teist laadi maailma, kunstiesteetika dionüüslikku poolust. Pärdi tasakaalustatud sissepoolepööratusele vastandub tohutu väljendustahe. Teos on otsekui ekspressionistlik karje, lootusetuse avaldus.

Pärdi muusika ”ajatu” vaim

Juba tekstide erinevus on drastiline. Pärdi Kaanoni tekst on abstraktne, õpetatud stiilis ja rohkete viidetega piiblile. Schnittke patukahetsussalmide teksti jõulisus ja naturalism tingib loogiliselt hoopis teist laadi muusika. Kui Pärdi teos moodustas ühe tervikliku, ühtse ja suletud struktuuri, siis Schnittke maalib peenelt ja täpselt välja erinevate tunnete nüansse, mis on teksti poolt ette kirjutatud.

Schnittke suur harmooniasõnavara muutub vastavalt teksti muutustele, Pärt opereerib ühtede ja samade harmooniakäikudega.

Schnittke teoses on barokiaja kromaatiline “pisaratekujund” väheseid ajaloolisi viiteid. Tõelise romantikuna pürib Schnittke kogu aeg edasi. Pärt on aga läinud tagasi, siit ka üks põhjus tema muusika “ajatule vaimule” ning ajaloost küllastunud helikeelele.

Poliitiline determinist võiks seega väita, et reaktsioonina ideoloogilisele survele põgenes Pärt suletud, täiuslikku ja “ajatusse” maailma – ühesõnaga, muutus eskapistiks. Schnittke puhul tingis see aga üha äärmuslikumat väljendust, kulmineerudes tema südameatakile järgnenud loomingu üliekspressiivsusega.

Saatuslikuks saanud päikesevalgus

Esituse poolelt pakkusid mõlemad teosed suurepärase elamuse. Kaljuste ja Filharmoonia Kammerkoor jätkasid tavapärast kõrgetasemelist Pärdi esitustraditsiooni.

Kui lõpu aamen välja arvata, siis ilmestas kolmapäevase kontserdi esitust kammerlik nüansseeritus ja paindlikkus, täpsus ning üheaegselt äärmine pehmus ja suur kõlajõud. Isegi esitust saatnud vihmakrabin oli kui nooti sisse kirjutatud.

Ka reedene kontsert oli meisterlik. Rootsi Raadio koori nauditavamaid pooli oli varjundite paljus ja mahlakas kõla. Kui eesti koor on pigem kammerkoosseis, siis rootsi koor kõlas kui orkester.

Väikse võõristusefekti andis rootslaste vene keele hääldus. Häiriva toimega oli aga liiklusmüra ja võib-olla ka päikesevalgus. Patukahetsussalmi nõuab kuulajalt väga palju, mistõttu muusikavälised asjaolud võivad siin saatuslikuks saada.