Arvustus: Alguses oli unenägu. Ja siis Jung
„Algus” pole lihtsalt lööv ulmeteos, mis on intelligentselt kirjutatud ja lavastatud. Selles filmis on tabatud midagi olulist. Film pakub äratundmist. Ja see äratundmine on keerulisem ja vastuolulisem kui lihtlabane peategelasega samastumine. Kuigi Leonardo DiCaprio mängib filmi peategelast, enda ja võõraste inimeste unenägudesse tungijat Cobbi suurepäraselt, on tegelase sõnum vastuoluline ja mitmetähenduslik. Vaatajal ei teki magusat kangelase illusiooni. Jääb ära.
„Alguse” süžee on kriminaalne ja räägib tööstusspionaažist. Cobbi juhitud sulide kamp saab ülirikkalt jaapanlaselt Saitolt (Ken Watanabe) tellimuse mõjutada unenäo kaudu rikast pärijat Robert Fisherit (Cillian Murphy).
Ent filmi tegevus toimub unenägude maailmas ja see on võimas meeleline mäng, kus reaalsus seguneb ettekujutusega, kus mängu tulevad inimeste minevik ja salasoovid. Film liigub teadvuse hämarates labü-rintides, taustaks maalilised maastikud, mida manab kaadrisse perutav fantaasia.
Film on ülesehituselt väga klaar, isegi virtuooslik. Pätikamp läheb koos noore pärijaga unenäkku ning seal algab madin ja tulistamine. Häda ajab tegelased unenäo sees järgmisesse une-näkku ja veel järgmisesse.
Hollywoodist pääsenud
Filmi struktuur jäljendab seega arvutimängu, kus mängu esimesele järgule järgneb teine ja sellele juba kolmas. Selle vahega, et võidus pole kindlust ei mängu vaheetappides ega ka päris lõpus. Seega oskab teos väga tõhusalt jagada dramaatilist pinget ja ka küsimärke hinnangutes. Kas läheb hästi ja õigesti? See küsimus jääb mitmetähenduslikult õhku rippuma ka siis, kui kaadris oleks justkui peategelase loo happy end.
Näitlejatööd on väga head. Huvitavad on tegelased Leo DiCaprio ümber tema unenäokuritöös, kõnekad on ka kaks naist (Ellen Page ja Marion Cotillard), kes annavad loole sensuaalse särina.
Film on populaarne meedium. Filmis on võimalik üsnagi üldarusaadaval moel seletada lahti võrdlemisi keerulisi teooriaid. Nii on „Algus” teos, mis jutustab lihtsal moel ümber Carl Gustav Jungi teooriaid unenägudest ja une nägemisest.
„Alguse” õnnestumine paneb rääkima Christopher Nolani lavastajaloost, mis sai hoo sisse filmiga „Memento”. Pärast seda näis, et mees kipub Hollywoodi lõpututesse koridoridesse ära kaduma. Seda on nähtud ennegi, et Hollywoodi masinavärk neelab endasse Sundance’i festivalil välja sõelutud anded.
Nüüd aga tegi Nolan filmi, mis on suur nii tootmismahu kui ka mõtte poolest, tabades talle omasel isikupärasel moel tükikese praegusajast, selle mängulisest olemusest. Tasub vaadata.
