Arvustus: Briti klassik sobib Linnateatrisse
Heas 20. sajandi dramaturgias sünnivad vägevad rollid, kus tundepeenelt avaneb inimese elu kulg, tema saatus aja hammasrataste vahel. John Boynton Priestley näitemäng on (nii nagu pealkirigi ütleb) ühe perekonna lugu. Siin on pereema proua Conway (Anne Reemann), tütred Madge (Elisabet Tamm), Hazel (Evelin Pang), Kay (Külli Teetamm) ja Carol (Ursula Ratasepp) ning pojad Alan (Alo Kõrve) ja Robin (Mikk Jürjens).
Ema ja kuus last on perekondlikuks idülliks suurepärane eeldus. Esimeses vaatuses, kus tuleb jutuks Kay 21. sünnipäev, mis jääb Esimese maailmasõja lõppu, mängivad Linnateatri näitlejad selle idülli ka suurepäraselt välja. Priestley lavastamine on Elmo Nüganeni jaoks evolutsiooniline samm, sest tema loomeloos on võrdlemisi tähtsal kohal olnud Tšehhovi dramaturgia ning Priestley näitemängu esimene vaatus on oma sisult sarnane „Kolme õe” esimese vaatusega. Tšehhovi teatri alus on ansamblimäng ja seda ka siin – kedagi eraldi esile tõsta on raske, kõik on pagana head.
Kohutavalt rasked rollid
Ilusate inimeste Tšehhovi laadis targutamist kenas häärberis esineb Priestleyl ainult teatud määral. „Aeg ja perekond Conway” on oma dramaturgilise tehnika poolest ülipõnev teos, kus teatri tinglikkuse reeglid võimaldavad erilist mängu aja kategooriaga. Näidend pendeldab teises vaatuses kakskümmend aastat edasi, et siis kolmandas jälle tagasi pöörduda. Teatris on kõik võimalik, sealhulgas kokkulepe publikuga, et kakskümmend aastat möödub kui viiv. Mida Linnateatri lavastus suurepäraselt tõestab. Raske on ette kujutada sedasama filmikunstis, kuigi ka seal on „Aega ja perekond Conwayd” vähemalt kahel korral lavastatud.
Kolme vaatuse mängus avaneb vaataja ees väga ootamatul moel noorte Conwayde ideaalide purunemine, see, kuidas aeg jookseb inimesest mööda. Lavastuse kõige huvitavamateks kujudeks on kahtlemata õde-venda Kay ja Alan. Ka Külli Teetamme ja Alo Kõrve näitlejatööd on erilised. Üldiselt on kõik teised rollid kenasti ansamblis ja ansamblisse kukub ka esitatud kujude saatuse meelevallas esitamine. Kay ja Alan püüavad aga oma olemist mõtestada ja õigustada, lähtudes kumbki oma vaatenurgast. Need kaks on kohutavalt rasked rollid, sest nendega läheb Priestley didaktiliseks kätte. Ja mis seal salata, Teetamm ja Kõrve õigustavadki oma jõupingutustega õpetust, mis näitemängus autori tahtel sisaldub.
Kuid õigustatud didaktika jääb siiski didaktikaks ja see on ka puudus, mis Linnateatri lavastuses silma torkab. Lavastus on igal juhul õnnestunud, kuid suurteoseks oleks ta saanud siis, kui oleks autori lihtsamatest loosungitest sügavamale puurinud. Küll aga võib oletada, et selle mängukorrad ja publiku reaktsioonid panevad näitlejate mängu aktsendid selgemini paika ja küllap siis saab Priestley iseenesest tervitatav moraalne sõnum ka kaunima rüü. Adolf Šapiro kaastöötajatest Andris Freibergsist, Kristine Pasternakast ja Gleb Filštinskist koosneva lavastuse kujundusgrupi töö on ekstraklass ega jää alla näitlejaansamblile. Möödunud sajandi keskpaiga näitemäng hingab täiesti tänapäevaselt.
Priestley lavastamine on kultuurilooliselt huvitav kui järellainetus „Aja ja perekond Conway” tagasitulekule Londoni West Endis mõned aastad tagasi – kuskil Euroopa metropolis algab protsess, mis liigub kordustena ääremaadele. Lõpuks siiagi, Euroopa Siberisse. Sellises järellainetuse tuules viibimises kajastub justkui mingi originaalsuse puudus. Aga näitemäng on hea, aktuaalne ja mõõdukalt moodne ning selles metropoli kordamise faktis on ka pisike meeldiv enesekinnituslik sõnum – saime hästi hakkama, järelikult olemegi Euroopas.
„Aeg ja perekond Conway”
Autor: J. B. Priestley
Lavastaja: Elmo Nüganen
Kunstnik: Andris Freibergs
Kostüümikunstnik: Kristine Pasternaka
Osades: Anne Reemann, Alo Kõrve, Elisabet Tamm, Mikk Jürjens, Evelin Pang, Külli Teetamm, Ursula Ratasepp, Sandra Uusberg, Mart Toome, Andero Ermel
Esietendus Tallinna Linnateatri väikeses saalis 23. veebruaril
