Iga uut Veiko Õunpuu filmi on järjest keerulisem vaadata autori varasemast loomingust lahus. Ehkki keskkond ja kontekst muutuvad, hakkavad korduma mehhanismid ja meeleolud, millest joonistub välja rafineeritud ja eriomaselt kindel käekiri.
„Viimaste” maitsebuketis on tunda täpselt mõõdetud koguses lavastaja eelmiste filmide maiku. On „Sügisballi” ja „Püha Tõnu kiusamise” laadis moraalne laostumine ja röövkapitalismis kaubastunud inimsuhted, tühirannalik mehine kemplemine, „Free Range’i” romantiline põgenemis- ja vabadusiha ning „Roukli” ärev irrutatus. Soome stsenaristi ja lavastaja Eero Tammi ideel põhineva „Viimaste” keskkonnaks, mis Õunpuu filmides on ühes või teises plaanis alati olnud ääreala, on valitud põhjamaise vesterni karged tundra- ja tundemaastikud.

Õunpuu filmide kujud on justkui pidevas liikumises, ent tammuvad oma vabaduseunelmates ühe koha peal.

 

Avalehele
5 Kommentaari
Loe veel: