Arvustus: Eesti poliitik klaarib filmis venelastega arveid
Mis vaataja tegelikult kaasa sai, see selgub pärast kõhutäie seedimist.
Kõige tähtsam, millega Puustusmaa „Rotilõks” eristub, on multikultuursus. Tegemist on esimese Eesti filmiga, mis püüab sama loo sisse panna eestlasi ja siinseid venelasi. Puustusmaa paneb ristuma teed, mis elus kipuvad kulgema paralleelselt. Väljakutse on väärt kõrgeimat hinnet, sest sellise ühise nimetaja leidmine heas või halvas oleks tõsine saavutus. Vähemalt osalt taotletu õnnestuski.
Neli peategelast
Laias laastus on peategelasi neli. Liberaaldemokraatlikku tipp-poliitikut mängivat Mait Malmsteni reklaamitakse esimesena, kuid vaadates süžeed, pole tema ilmtingimata see kõige tähtsam. Vaataja saab võimaluse samastuda ka kinnisvaramaakler Sergei (Ilja Nartov), fotostuudio omaniku Kristiina (Natalja Murina) ja Moskvast Tallinna tulnud literaadiga, keda esitab Kirill Käro. Kui Mait Malmstenil kaob ägeda pralle jooksul ära hunnik parteiraha, siis kolmest ülejäänud peategelasest saavad rahavarguse kahtlusalused. Filmi veidi veniva sissejuhatuse jooksul saab publik teada, et kõigil kolmel kahtlusalusel on oma mure, mis põhjendaks raha võtmist.
Mait Malmsteni kenasti mängitud poliitiku assistendiks on Taavi Teplenkov ja tema kaudu tekkiv side „Riigimeeste” seriaaliga on sisuline. Poliitika kujutamine on kriitiline ja lõbus, kuigi võiks veelgi lõbusam olla. Rahahunnik on nimelt pärit ülemaailmselt kulissidetaguselt vandenõult. Vandenõulased on juudid või vabamüürlased või siis mõlemad.
Raha kadumist kutsub Malmsten lahendama oma onu, keda mängib Tõnu Kark. Kargi seekordne tore roll on umbes sama, nagu oli tema NKVD-mees Rein metsavennafilmis „Metskannikesed”, ainult et pensionil ja tänapäeval. Tõsiselt asja ette võtnud endine korravalvur püüabki kinni kolm kahtlustatavat ja asub neid töötlema.
Vahepeal saab filmis nalja, ühes stseenis on lausa „Püha Tõnu” paroodia, kuid vaataja žanri asjus selget sotti ei saa. Paistab, et üht-teist jäi stsenaristi, lavastaja ja monteerija vahel kokku leppimata. On siis tegu poliitilise trilleri või kelmikomöödiaga? Ei liha ega kala, ütleksid venelased.
Milline žanr ka ei ole, on arvatava varguse, kahtlustatavate kättesaamise ja piinamise lugu jutustatav tunni ja 20 minutiga. Muist stseene ilmselgelt ei ole hädavajalikud. Aga hoolimata heietamisest ja žanrilisest loginast püsib lugu ise kenasti koos ja põnevust jätkub üldiselt algusest lõpuni.
Stsenaarium haakub Eesti tegelikkusega umbes sama palju, nagu võiks oodata Eesti ainesel tehtud Venemaa filmilt. Seetõttu oleks filmi sattunud lapsused olnud isegi teretulnud, kui filmi koomiline rakurss oleks selgem. Et aga žanrilist selgust pole, ei paista stsenaristi asjatundmatusest sündinud totrused vaimuka naljana, vaid just tobedustena. Õnneks pole äravajumisi palju.
Kas ütleb film midagi olulist? Et üks Eesti poliitik väntsutab asja eest teist taga kolme vene inimest, kel omalgi muresid küllaga. Kujund on loodud ja kõik oleks ju hea, kui seda sõnumit tuleks vaatama ka see, kes end selle filmi kolme tegelasega samastada võiks ehk siis kohalik venelane. Aga ta vist ei tule, kuigi Puustusmaa suutis filmi meelitada siinsele venelasele magnetina mõjuvaid tõeliselt suuri Vene tegijaid, näiteks pisirolli teinud Aleksandr Baširovi. Eesti vene publik ei käinud eriti vaatamas ka Puustusmaa Puškini-filmi „1814”, mis oli „Rotilõk-sust” kobedam.
Tallinna-klantspildi poolest on „Rotilõks” jätkuks sellistele teostele nagu „Varastati Vana Toomas” ja „Don Juan Tallinnas”. Mõlemad on tänapäeval kultusfilmid.
„Rotilõks”
Režissöör: Andres Puustusmaa
Tallinnas Solarises ja CCP-s
