Arvustus: Idiootide protestivaimu kaudu saame tuttavaks uue näitlejate kursusega
Seekordne tulemus ei ole aga sõnumi poolest seotud taani filmimeeste Dogma-manifestiga, vaid pigem uue näitlejate põlvkonna kuulutamine. Idioote mängivate inimeste kommuuni tegevus on viidud teatrikooli ja teatrimaailma. Nimedki ei ole mitte von Trieri stsenaariumist, vaid noored näitlejad mängivad justkui iseennast, nagu ka episoodides esinevad teatriprominendid Rein Oja ja Indrek Sammul ja teised.
Ega von Trieri filmi materjal ole dramaturgia poolest mingi kuldmuna. Teatris kasutatav nipp inimest teatri enda teemade kaudu mõõta on mage. Kuid need kaks kriitilist kategooriat kokku annavad siiski mingi positiivse tulemuse, tekib metatasand, kus noored teatritudengid kasutavad võimalust ennast ja oma võimeid tutvustada. Kui on tulemas uus noor kunstnike põlvkond, siis ühe korra on neil ju ikka õigus kuulutada sõnumit: meie tuleme ning oleme sellised ja sellised. Ilma et see edevusena paistaks. „Idiootides” on see võimalus asjaliku rakenduse leidnud.
Linnakeskkonna muutmine teatriruumiks ongi lavastuse suurim erinevus von Trieri linateosest. Muus osas on võrdlemisi adekvaatselt järgitud „Idiootide” algupärast loogikat, ülesehitust ja karaktereid. Tegevuskäigud, tõusud ja langused tehakse läbi täiesti arvestataval moel. Lavastusel on nii nagu filmilgi oma fookus: kommuuniga liituva Kirsti (Villardi) lugu on sarnaselt filmiga see element, mis paneb vaataja „Idioote” vaatama ja kaasa elama. Filmis kutsuti seda tegelast Kareniks.
Videot kasutades jutustatakse ära ka need „Idiootide” loo osad, mida teatrisaalis on raskevõitu usutaval moel teha. Fake-documentary stiilis lõigud loovad väga osavalt illusiooni, mida „Idiootide” narratiiv toimimiseks eeldab.
Noorus annab eelise
Lavastuses nagu filmiski on episoode, mis seavad ühe või teise kommuuni tegelase tegevuse keskmesse. Nii tulevad esile karakteri iseloomulikud jooned ja see hetk seab näitlejale suured nõudmised. Ta peab oma tegelaskuju napi rollimaterjali abil välja käima.
Enamasti saavad näitlejad sellega huvitavalt ja veenvalt hakkama. Meelde jääb Mari Pokineni tegelane, kes hoiab kriitilisel hetkel massipsühhoosist haaratud jõugust kõrvale. Veenvalt esitab Ivo Reinok kommuuni liidrit märkivat tegelaskuju.
Kas „Idiootide” taga peitub ka mingi kopsakam sõnum? Juba von Trieri „Idiootide” puhul võis täheldada, et seal peegeldatud kommuun oli ideoloogiavaba – erinevalt 1960-ndatel ja 1970-ndatel Ameerikas ja Euroopas tekkinud hipikommuunidest.
Ideoloogiata protestimine on aga kahe otsaga asi: sellest sigineb teatrilavale nagu ka filmi kerge paroodiline varjund. Midagi iseenesest täiesti tavalist ehk noore põlvkonna protestivaim omandab mitmeti mõistetava, kui mitte väikest viisi eemaletõukavagi tähenduse. Filmi ja teatrilavastust võrreldes tuleb esile ka üks huvitav nüanss. Nimelt mõjub Von Krahli lavastuse idioodimängimise protest loomulikumalt, sest osatäitjad on nooremad. Von Trieri filmis mängisid näitlejad, kes olid tollal kolmkümmend ja üle selle, nii et noorusliku protestivaimu asemel tuleks rääkida hoopis vallatust infantiilsusest. Nii tekkiv hipikommuunide pila on aga kuri ja põhjendamata. Oli ju hipide ettekujutus paremast maailmast ja selleni jõudmise taotlus hoolimata ilmutatud naiivsusest üllas ja tõsiselt võetav. Utoopia ehitamise soovi võib muidugi pilgata, kuid kuna tegemist on inimese juurde krooniliselt kuuluva nähtusega, tuleb sellesse ühtaegu suhtuda ka mõningase tõsidusega.
Von Trieri tuules ujumine on tegelikult ohtlik ettevõtmine. Tegemist on kunstnikuga, kelle annet varjutavad tema rohked paranoilised hirmud ja eelarvamused. Neid samal moel von-trierliku loomulikkusega järele mängida on raske, kui mitte võimatu. Nüüd on filmiteos teatrisse pööratud ja sellega isegi puhtalt välja tuldud.
„Idiootide” lavastust vaadates tekkis üks soov. Kui arvestada, kuidas väga erineva koega tükid on tervikuks kokku traageldatud, kuidas on pandud aktsendid ja kasutatud maitsekalt kõiksuguseid vürtse, nagu näiteks seksi ja vägivalda, tekib soov näha veel mõnda lavateost, mille lavastamise vastutuse võtaks endale Juhan Ulfsak. Ilmutatud võimekus on väga lootustandev.
„Idioodid”
Autorid: Lars von Trier ja Juhan Ulfsak
Lavastaja: Juhan Ulfsak
Dramaturg: Anni Ojanen
Video: Emer Värk
Mängivad Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 8. lennu üliõpilased.
Esietendus Von Krahli teatris 13. novembril.
