Arvustus: Inimesed ootavad oma loo lõppu
Filmi peategelased on kaheksa munka, kes elavad pisikeses kloostris Alžeerias Atlase mägedes. Filmil on dokumentaalne aluspõhi, umbes nii nagu filmis, juhtuski päriselt veidi enam kui kümnend tagasi. Alžeeria kodusõja ohvriteks langevad paljud rahulikud elanikud, eriti suure ohu all on välismaalased. Kloostrielanike jaoks pole see oht abstraktne, ühel hetkel murravad kloostrisse sisse relvastatud islamistid. Kuigi jutt käib vaid haavatute ravimisest ja ravist üldse, on konflikt sügavam.
Filmil on poliitiline tasapind, kus on arutluse all erineva kultuurilise taustaga inimeste kooselu. Kuidas elavad koos muslimid ja kristlased? Tegu on peegelpildiga sellest, mis toimub Prantsusmaa linnade tänavatel. Aines on terav ja erutav, on arusaadav, et film vedas kinno miljoneid prantslasi.
Filmi algusots jutlustab rahu inimeste vahel. Väikese berberi küla rahvas kutsub ristiusku mungad oma peole. Stsenaariumis on deklaratiivsed stseenid, milles ideelised traagelniidid jäävad nähtavale, kuid teostus on ülimalt hea. Näitlejad mängivad välja peo olukorrad. Näeme usutavat argielu, mille sõnumil on oma roll konflikti arengus. Klooster on osa külaühiskonnast ja kloostri kinnipanek muudaks küla kaitsetuks. See film on suurte staaride film. Kloostri eestseisja Christian, keda mängib Lambert Wilson, kogub endasse kokku need kõhklused ja kahtlused, mis on munkadel terrori jalust äramineku või paigale jäämise tõttu. Lambert Wilson on heas mõttes ooperlik tegelane. Tema puhas tenorihääl õhtustes palvusestseenides peegeldab seda vaimu, mida mungad oma kloostrielus kannavad.
Filmi teine väga oluline kangelane on doktor Luc, keda mängib võluvalt Michael Lonsdale. Tema raviseansid mõjuvad kaardis kinnitusena heast suhetest kohaliku rahvaga. Michael Lonsdale mängib suure elutarkusega inimest, kelle inimlik suurus on veenev ja kaasakiskuv.
Oodates selgust
Ootamine on filmi ülesehituse osa. Ja see on juba filosoofiline, inimese olemisest jutustav tasand. Oodatakse selgust, silme ees selge oht. Kõik mungad on näitlejatena ekstraklass.
See ootamine, kus mängib kaasa suur ja ohtlik tundmatus, on pildis olemas, kusagil kaadri taga. Kalašnikovidega habemikke näidatakse napilt.
Tegu pole avastusliku filmiga, seesama ootamine kukkus Valerio Zurlini kuulsas „Tatarlaste kõrbes” paremal moel. Ootamine tsivilisatsiooni eelpostil. Aga ka Xavier Beauvois on suutnud selle metafüüsilise ootamise ära lavastada. Sealjuures pole „Inimestest ja jumalatest” mitte literatuurne kostüümidraama, vaid täiesti argine lugu tänapäevast, kus keeruline sümboleid ritta ehitada. Ent see on õnnestunud.
Hästi on korda läinud terroristide ja sõjaväelise võimu kujutamine, mille vahel mungad on sunnitud laveerima. Filmis ei minda konkreetseks, kuid pärisloo lõpu kohta räägitakse, et valitsusväed lasid mungad maha nende ebaõnnestunud vabastamise katse käigus. Filmi lõpp on traagiline ja samas tähendusrikas. Elu saab otsa ja ootamine lõpeb. Lõpeb lugu inimestest, kes eelistasid põgenemisele ootamist.
„Inimestest ja jumalatest”
Prantsusmaa 2010
Lavastaja: Xavier Beauvois
Osades: Lambert Wilson, Michael Lonsdale, Olivier Rabourdin jt
Tallinna kinos Artis
