Peeter Tammearu kunstiline võte viitab sellele, et ta tahab Tammsaare romaani tegelaste elu tulemusele joone alla tõmmata. Aktsiaseltsi Põrgupõhja edu on teisene. Tammearu on andnud Juula ja Antsu rolli mängida kolmele näitlejale. Nii mängivad Antsu Martin Mill, Arvi Mägi ja Arvo Raimo. Juula rollis on kordamööda Triinu Meriste, Vilma Luik ja Anne Valge. Nii nad üksnes ei kehasta, vaid on ka päriselt kolmes eri eas Ants ja Juula.

Jürka on aga Peeter Jürgensi mängituna kogu aeg ühes austusväärses eas, sest põrgust maa peale saabunud mees ju ei vanane.

Joonistades need rollid välja eri eas näitlejate abil, ei saavuta lavastaja mitte ainult seda, et aastakümned mööduvad paari teatritunni jooksul nagu linnulennul, vaid tehakse ka lõpparve inimlike väärtuste asjus. Lavastuse finaalis on haruldaselt helge Juula suremise koht, millest kumab läbi sõnum, et vähemalt Jürka ja Juula kooselu võib pidada „õndsaks saamiseks”, mida Jürka maa peale tulles nii väsimatult taotles.

Veenev Jürka

Põrgupõhja Jürka on muidugi märgiline roll ja Peeter Jürgensi määramine sellesse rolli pakub üllatust, mis osutub meeldivaks. Jürgens ei mängi Jürkalt ekspressiivselt, pigem vaikse sisemise veendumusega. Jürka räägib tasa, kuid tema vaikne jutt kandub saalis edasi väga võimsalt. Ja kui ta lubab kedagi maha lüüa, siis pole kahtlust – tegu pole ärplemisega, kuigi öeldud on see ilma ägeduseta. Lihtsalt on tegu Vanapagana loogikaga, mis istub Jürkas sees ja millele Peeter Jürgens on hästi pihta saanud.

Lavastuse teiste pearollide esitamise teeb keeruliseks nende fragmentideks jagamine, kuid näitlejad tulevad raskest ülesandest auga välja.

Igal peaosalise kehastajal on edasi anda kolmandik rollimaterjali, kuid vähemalt sama värvingu pigistavad välja kõik näitlejad. Triinu Meriste noores Juulas on nooruslikku elurõõ-mu. Vilma Luige keskealises Juulas on asjalikkust ja tarmukust. Vanaks saanud Juula Anne Valge kehastuses pakub aga inimlikkus soojust, mis kumab läbi väsimuse.

Nende kolme osatäitmise kaudu teostatud rollis paistavad väga selged ja loogilised karakteri arengud. Juulas avalduv inimliku headuse teema viib mõttele, et Tammsaare oli, nii nagu ateistid vahel kipuvad olema, üks suur humanist-moralist, kes oskas luua suuri moraalseid abstraktsioone. Aga Juula headus pole Ugalas tühi ega kõmisev, vaid inimliku soojusega täidetud väärtus.

Antski on laval kolme mehe jõul. Martin Mill on edukas noor Ants, kes kibeleb äri tegema. Arvi Mäe Ants on äripõllul juba vana kala, kelle rahvamehejutt haarab inimeste meeled oma valdusse. Arvo Raimo Ants on aga juba kõhklevam ja kiuslikum tegelane.

Kokkuvõttes pole Ants küll mitte mingi kapitalistlik monstrum, aga suurt armu lavastus talle ka ei heida. Vaatajale anti põhjust vaadata temale nagu Tallinna Veele, sest libe jutt tariifide tõstmise vajadusest veeres Antsu suust kui parteiline lendleht.

Jaak Vausi kujundus sünteesib maja, katedraali ja interjööri kujutava ehitise, mille koostamine ning lammutamine annab tegevusele sümboolseid lisatähendusi. Rääkimata dramaatilisest pingest, mida selline ruum näitlejatele pakub.

Kui lavastusele midagi ette heita, siis kõlarist kostvat sünteetilist muusikat, mis ei klappinud stiili poolest kokku minimalistliku ja samas eheda lavastusega. Pigem oleks tahtnud kuulda talutööriistadega tehtavaid hääli ja kolinat.

Ühe elusa Põrgupõhja loomine teatrilavale on kõva saavutus. Ugala teatril on põhjust tulemuse üle uhke olla. Jääb vaid soovida, et tükk harvade mängukordade kätte ära ei sureks. Sagedam läbimängimine aitaks näitlejatel loodetavasti üle saada tegevuse toppamisest, mis esimeses vaatuses kohati maad võtab.

Esietendus

„Jürka”

•• Dramatiseering: Peeter Tammearu Tammsaare „Põrgupõhja uue Vanapagana” põhjal

•• Lavastaja: Peeter Tammearu

•• Kunstnik: Jaak Vaus

•• Osades: Peeter Jürgens, Martin Mill, Arvi Mägi, Arvo Raimo, Vilma Luik, Anne Valge, Triinu Meriste, Margus Vaher, Andres Oja

•• Esietendus Ugalas 20. novembril