Kene Von Krahli teatris Foto: Priit Simson

Tuleb tunnistada, et kõige põnevamad protsessid meie popmuusikas toimuvad väljaspool meelelahutustööstuse ning õppinud pillimeeste tegemiste ringi. Alternatiivile pole alternatiivi, kui otsida värskust, vaheldust ning olemuselt üleilmastunud elamust. Eilsed esinejad - vaatasin ära kaks kolmest, kodumaised - andsid etenduse tasandil läbi mõeldud kontserdid. Valgus, videotaustad ning autor-esitaja enda kujundatud artistimina neid tervikuks sidumas.

Kriitik ja džässižurnalist Ivo Heinloo on hinnanud: "Kene Vernik on tõesti väga eriline ja mitmekülgselt andekas artist, kelles on see x-faktor olemas, millest nii palju igal pool räägitakse. Jääb vaid üle loota, et ta suudab oma talendi maksimaalselt välja arendada." Nõustun. Olles Kenet näinud esinemas regulaarselt 2000ndate keskpaigast, esitamas Depooga käredat lumelauarokki, hiljem Mimicryga hüpnotiseerivat elekropoppi ning vahele telest tuntud hitiinterpretatsioone, julgen öelda, et ta on üks meie vähestest makse-kinni-või-olge-sama-stiilsed tüüpi artistidest. Kene on su naabritüdruk ajaloolise aguli üürimajast, kuid ta käib kunsti- mitte kosmeetikakoolis.

Mäletan kui Kene peale Mimicryst lahkumist ütles, et hakkab tegema midagi täiesti teistsugust ning arvas, et mulle see ilmselt ei meeldi. Tegelikult on tema senised soolosinglid mulle meeldinud. Niisiis oli põhjust kontserti oodata. Seda enam, et Kene koostööpartneriks on Opium Flirtist ja Candy Empire'st tuttav kitarrist ja produtsent Ervin Trofimov. Loovisiksus omaette, nagu ka Iirise laulukirjutuskaaslane Ago "Sethh" Teppand.

Paraku on mu kogemused neil puhkusel kui artist on endale nime teinud salvestatud lugudega ning astub seejärel kontsertlavale olnud kahtlased. Nagu oleks ja poleks korraga. Eriti kui tegemist on etenduse tüüpi kontserdiga, mis peab publikut haarama ning liigutama sügavamalt kui hea tuju ja kaasaplaksutamise tasandilt. Olen seda meelt, et taolistel puhkudel peab artist tegema paar proovikontserti väikesele ringile, et tema bänd saaks päriselt kokku kasvada, koguma tagasidet ning tegema kava ülesehituses vajalikke muudatusi ja siis suure kontserdiga end kehtestama. Olgu selleks kasvõi kahe loo järjekorra muutmine üleminekute sujuvuse huvides. Et Kene elab hetkel põhikohaga välismaal, jäid need etapid arusaadavatel põhjustel vahele, kuid kuitahes tihe harjutusperiood ei asenda siiski proovikontserte.

Tumedates toonides paladele, pillikõlade atmosfäärilisusele, Kene sosistav-loitsvale laulmismaneerile ning Heinloogi viidatud karismale panustav kava, mida toetasid videotaustad, iseloomustas voogav lainetus, tasakaalu hoidmine vaikse ja valju piiril. Kuid tervik kannatas pikavõitu loovahede-pillivahetuste tõttu. Samas peab aga kiitma Trofimovi indie/postrock/surf võtmes kitarrimängu, mis särises Kene kohati loitsva vokaali all. Korraks jäin mõtlema, et kui Kene laulaks eesti keeles, mis siis? Kas saaks vedada paralleeli Siiri Sisaskiga või mitte? Sisemise sügavuse mõõde koos kunstilise põikpäisusega on neis mõlemis ju olemas.

Kõik oli niisiis juskui hea, kuid pika vinna, selle voogava lainetuse kiuste jäi olemata suur kulminatsioon, täielik hullumine. Lõpuosas kõlanud laul, kus Kene end üksi akustilisel kitarril saatis, ei kandnud seda rolli välja. Ning loo põhja mängima jätmine, kirikukellahelid tekitsid lisaloo ootuse, mis ei täitunud. Kokkuvõttes on Kenel arenguruumi ning see on pikemas plaanis ainult hea.

Mis siin siis on päriselt head? Rääkides uutest kvaliteetidest pole Kene kompromissartist ega meelelahutustööstuse toode nagu Birgit Õigemeel või Elina Born. Pigem on ta must lammas või inetu pardipoeg nagu lõpuks vokaalikeskse raskerokiplaadi üllitanud Jana Kask, kuid tal on õnne olnud sirguda artistiks oma inimeste seas, mõistvas keskkonnas. Teiseks võtab ta kontserti kui audiovisuaalset tervikut, mis esialgu vajab veel lihvimist, kuid mis pakub enamat kui peoõhtu ajatäidet koos populistlike loosungitega ehk meelelahutust.

Seda angloameerikalikku maailma, kus artist on (pseudo)autobiograafilise loojutustaja rollis esindas muide ka Kerli Kõiv, kui ta oma kostüümiga siin ükskord avalikkust šokeeris. Aga mis teha, kui meie meelelahutustööstus ei suuda publikut selliste asjadega väärikal kunstilisel tasemel ära harjutada ja standardiks jääb lõpuks ikka ladna laadalaulik a la Vallatud Vestid. Teistel pole reeglina lootuski jõuda piisavalt laia rahvahulga südamesse, et ennast oma loomingust pidevalt elatada ning sellega kogutud materiaalset kapitali uute sihtide sillutamiseks kasutada. Paradoksaalsel kombel on aga Tallinn Music Week loonud meist kuvandi kui ägedast alternatiivmuusikamaast.

Kene, nagu näiteks ka noorematest Iiris Vesik, I Wear* Experiment ja vanematest Pedigree või No-Big-Silence sihib maailmataset, rahvusvahelist relevantsust oma tegemistes ning kokkuvõttes võiks krooniliselt kunstiliselt poolele teele jäävad muusikaharidusega või meelelahutustööstusega seotud popmuusika tegijad endalt küsida kas nende taust ja tõekspidamised on õiged õigustamaks nende kohta rahva teadvuses? Sest näiteks kunstikooli taustaga popmuusikainimesed - need va alternatiivmuusikud - on neist tihtipeale lihtsalt üle, tajudes tänu taustsüsteemile piinlikkuse, kämbi ja kitši piire reeglina selgemalt. Kuigi selles ringis jällegi esineb omajagu ka ambitsioonikat küündimatust või täielikku autismi. Kuid tolle teema võttis kokku Vaiko Eplik EE Areenile kirjutatud kolumnis selle kohta mis on või ei ole bänd.

Plaati esitlenud Faun Racketi esinemine oli võrreldes Kene omaga meelelahutuslikum, Andres Lõo suhtles esinemise osana publikuga vabalt, kohati muhedaltki. Kuid miskipärast oli valguskujundajal vaja lava ette ehk saalist vaadates bändi ümber ehitada led-lampidest välkuva raam, mis Faun Racketi ja videotaustade vaatamise sujuvalt silmapiinaks muutis. Ning kuna ka Faun Racket on pikema vinnaga kontsertartist, kellel võtab käivitumine kolm kuni viis lugu enne kui asi plakstigi heaks läheb ja paigale naelutab, tuleb seekord nentida, et bänd tappis valgusega oma esinemise.

Ka logises õhtu ajakava. Kene etteaste hilines üle akadeemilise veerandtunni ning viimase bussi nimel jäigi KXP nägemata-kuulamata. Seda enam, et tegemist oli neljapäeva õhtuga, täna on tööpäev. Kuid kuuldavasti olla The Baltic Scene'i turnee kontsert Sinilinnus möödunud nädalal hilinenud publiku ootamise tõttu tunnikese, mistõttu jäi viimasele bändile vähevõitu publikut. Aga need pole minu muljeid, vaid vahendatu. Igatahes väärib Hendrik Sal-Salleri algatus pop- ja rockkontsertide algusaegade varasemaks nihutamise ja ajakavadest kinni pidamise osas kiitust, tuleks ainult elu sellega kaasa.