Arvustus: Kodutu rahvakirjanik kartis tükitöö painet
Mart Kivastiku näitemäng Eduard Vildest on väga tabav ja leiab kirjaniku eluloost selle kõige valusama koha. Maailmamees Vildel tuli elada kodutu elu ja seda seika teravdas veel jant majaga, mille Eesti Vabariigi valitsus lubas talle kinkida, kuid jättis täitmata.
Kirjaniku kodutus pole näitemängus ega ka lavastuses mingi olustikuline häda, et elada pole kusagil. Pigem on see kodutus vaimne kategooria, mis kujunes Vilde heitlikkuse tulemusena. Siin lööb välja esimese põlve haritlase mäslev vaim ja Tiit Suka mängus tulevad need Vilde eluloo tagamaad kenasti välja.
Sukk mängib Vildet positiivse ja sädelevana ning selles mõttes on huvitav, et tükki on toodud ka Juhan Liiv, kelle haritlaseks saamine käis melanhoolia ja masenduse kaudu. Kuid millegipärast ei lähe stseenid Juhan Liiviga (Markus Luik) lavastuses täie jõuga tööle. Erilist dramaatilist arengut see Vilde ja Liivi sapine rivaliteet ei saa. Nii et see vastandus näib pigem kultuurilooline konstateering.
Muidugi ei ole Kivastiku näitemäng mingisugune kuiv entsüklopeediaartikkel Vildest. Rohkem ikka elus jutustus elusast inimesest ja selles on isegi luiskamist, kui kohad ja ajad on loos ära kasutatud nii, nagu nad tegelikult polnud, kuid nagu autorile loo seisukohalt kasulik. Kuid samal ajal on „Kivist külalised” kultuurilooliselt hariv teos hoolimata väikesest juurdeluuletamist. Selles mõttes on Viinistus sündinud uuslavastus sealseid traditsioone järgiv – see Eesti põhjaserval asuv koht on sobivaks paigaks, kus rääkida meie kultuuriloo suurkujudest ja nende dramaatilistest elukäikudest.
Sõnamänge, nalju, satiiri
Kuigi tükk hekseldab Eduard Vilde eluloo läbi põhjalikul ja kunstiliselt usutaval moel, ei peatu näitemäng ega ka lavastus kuigi põhjalikult Vilde loomingul ja selle probleemidel. Publikul võiks olla eelteadmine, kes see Vilde on ja mis ta kirjutanud on.
Vilde looming on Kivastiku loos olemas dramaatilisel moel sedapidi, et ta räägib kirjaniku probleemist, mis seotud tema viljakuse ja ande kerge pillamisega. Vilde jõuab korduvalt äratundmisele, et ta on oma loomingust võõrandunud ja võrdleb seda oma isa hobuseparistamiste-müümistega. See teema on läbiv ja Vilde kodutuse kõrval olulisuselt järgmine nii näitemängus kui ka lavastuses. Ning jällegi tabav, sest ilmus ju enamik ta loomingust ajalehesabades, kus iga peatükk valmis kiiruga.
Kui Vilde elu põhilised vastasseisud on autor näitemängu pannud õnnestunud moel, siis
mõned seigad on kui postmodernistlik nali. Magritte’i-teemaline sõnamäng, mis ühe korra Vilde koolitee heitliku loomu tähistamiseks sobis, mõjub kordusena juba tüütult. Seda enam, et läheb vastuollu näitemängu ja lavastuse mõttega – ei seata ju kahtluse alla Vilde haritust.
Ka „Kivist külaliste” lavastuses on olemas see Viinistu lavastustele omane ansamblimängu vaim, kus üheskoos kultuuriloolist lugu etendatakse. Ja kuigi Vilde elu valu on tükis teraselt leitud, pole „Kivist külalised” sugugi ainult tumedates toonides. Siin on sõnamänge, nalju, satiiri. On hulk eredaid pisikesi ja vähem pisikesi rolle, mida Helena Merzin, Hilje Murel, Tõnu Oja, Sulev Teppart ja Markus Luik esitavad. Ja kuna kiirelt kehastutakse ümber teiseks tegelaseks, on lavastuses olemas ka revüüline kergus, mida Mart Soo muusika kenasti tagant lükkab. Kui see hoog aga vahetevahel raugeb, langeb asi illustreerimiseks, milles mängu ilu juba vähem.
Huvitav on seegi, et Vildest rääkides läheb Kivastik poliitikast selles mõttes mööda, et ta ei jutusta lahti Vilde vasakpoolsust, kuigi just see ajas ta pagulusaastatel võõrsile ja on tüki kodutuse teemaga otseselt seotud. Eks see punase värvi mahasalgamine ole ka üks praeguse aja märke.
Kivastiku lavastustest sündis raamat
•• Enne „Kivist külaliste” esietendust esitles Mart Kivastik näitemänguraamatut „Eesti asjad”, kuhu on koondatud tema Viinistus suviti lavastatud viimased teosed.
•• „Eesti asjad” on kogumikule väga õnnestunud pealkiri, kuna seal olevad kolm näitemängu peegeldavad läbi kultuuriloo huvitaval moel Eesti rahva ajalugu selle pöördelistel ajahetkedel. Raamatusse on kokku pandud möödunud aastal välja Viinistus tulnud „Käsu Hansu ajalootund”, aastal 2007 valminud „Eesti asi” ja nüüdne „Kivist külalised”. Nii et näitemängu esietenduseks oli kavamüügiletis raamatuna olemas ka näitemängu tekst. Nagu parimates saksa teatrites.
•• „Eesti asjade” kirjastamine on tänuväärne tegevus eelkõige selle pärast, et seal oleva kolme näitemängu valminud lavastused pole sugugi ainuvõimalikud. Muutub ju vaatenurk meie poliitikute ja kultuuritegelaste suhtes ja järelikult on võimalik teises valguse näidata ka neid lugusid, mis Kivastiku kolmes näitemängus kirjas.
„Kivist külalised”
Autor Mart Kivastik
Lavastaja Aare Toikka (VAT Teater)
Kunstnik Silver Vahtre
Osades Hilje Murel (Eesti Draamateater), Helena Merzin, Tõnu Oja (Eesti Draamateater), Tiit Sukk (Eesti Draamateater), Sulev Teppart ja Markus Luik (Vanemuine). Muusik Mart Soo
Esietendus 16. juulil Viinistu kunstimuuseumi katlamajas
