Arvustus: Kole must lind ei laula
Kui uus film „Kormoranid” pole just läbikukkumine, siis pettumus igal juhul. Filmi koomiline konflikt ei vea välja. Nalja on vähevõitu. Põhiline aur läheb glamuuri peale, prominentide värvikas eksponeerimine on filmi kõige õnnestunum element.
Kui vaadata kujundeid pidi, siis on pealkirjas nimetatud linnuliigi esindajaid filmis vaid üks. Guido Kanguri mängitud peategelane, vana rokipeer Keiser oma mustas nahkriietuses annab välja pildilise ekvivalendi kormoranist, kellel on rannarahva seas millegipärast kehv maine. Keiser ongi see, kes filmi käivitab, otsustades kunagi laiali läinud Kormoranide bändi uuesti kokku kutsuda.
Filmi tegevustik logiseb, mis on komöödia puhul kahetsusväärne. Juba meeste kokkukutsumise motiveeritus on filmis lahjavõitu. Nagu ka järgnevad sündmused. Päris hästi ei ole näiteks aru saada, miks uuesti kokku tulnud Kormoranide bändist lahkub jälle kitarrivirtuoos Santana (Roman Baskin). Põhjuste ja tagajärgede rida on küll arusaadav, kuid sügavam põhjendus pole loetav. Tegu on kas stsenaariumi hägususega või on stseenid lihtsalt lohakalt lavastatud.
60-aastane laps
Filmi peategelane on mitmetähenduslik. Õieti jätabki film vastuseta küsimuse, kes see Keiser tegelikult on, kas eesti roki isa, nagu ta ise kuulutab, või siis suvaline luuser, kes kunagi veidi bändi tegi. Guido Kanguri õhin ja vaimustus on kaadris siiski ehtne ja tõsiselt võetav, nii et kaasaelamiseks on põhjust hoolimata peategelase laialivalguvast tähendusest. Omaette väärtuse omandab ka peategelase protest, mis saab väikest viisi lapseliku mõõtme. Filmi parimad stseenid ongi Keisri ja ta ema (Ester Pajusoo) omad, kus peategelane mängitakse välja kui kuuekümneaastane, kes pole suutnud ega tahtnudki täiskasvanuks saada.
Ants Eskola on levitanud ühe teise klassiku mõtet, et näitleja on ajastu lühikroonika. Andres Maimiku ja Rain Tolgi eelmise filmi edu peituski tõsiasjas, et Jan Uuspõld oli sel hetkel suure osa Eesti nooremate ja mitte ainult nooremate inimeste jaoks see lühikroonika. Ta kandis endas midagi sellist, mida nimetada on raske, kuid kõik tunnevad, et see on õhus. Ka Guido Kangur on oma kunstnikukvaliteedi poolest ajastu lühikroonika, kuid „Kormoranid” pole film, kus see välja tuleks. Kangur mängis Keisri suurepäraselt ära, selles pole küsimust. Kuid lugu ise, mida film pakub, kukkuski välja kui äramängitud lugu.
Kormorani mustade sulgedega ehitud Keisri loomuse protestivaim kannab teatud poliitilist sõnumit. Nagu ka kulminatsioonistseen, kus bändimees Tormilind (Jüri Vlassov) etendab kirikujutluse taustal seksistseeni suuremat sorti magusa puuviljaga. Jaanus Rohumaa särava irooniaga mängitud jutlustaja roll on filmis lausa eraldiseisev väärtus. Ka bändi mänedžeri Beni (Enn Klooren) sebimine praeguses kapitalismis on satiiriliselt erk. Aga üldiselt on lugu poliitiliselt pehmeke, sest teemasid nokitakse teravalt veidi siit ja veidi sealt, ent mingiks ühtseks tervikuks kriitika sagedasti kõlavad noodid kasvama ei kipu.
Tõeline läbikukkumine on aga filmi muusika. Kormoranide bändi kohtumistes, proovides ja esinemistes puudub muusika dramaturgiline rida. Ühe bändi kokkutulemise lugu võiks ju olla muusikal, kuid „Kormoranid” pole isegi filmilugu lauludega: niivõrd segane on muusika funktsioon teose ülesehituses. Film ei hellita publikut meeldejäävate viisidega, vaid filmi lõpulaul „Stepihundi ulg” kvalifitseerub mingilgi määral heaks filmimuusikaks.
Tegijate kaitseks tuleb öelda, et ettevõetud žanr on väga raske. Dramaatilise uduga on lihtsam ära petta kui komöödiaga. Komöödia puhul kas naerdakse või mitte. Või siis naerdakse natuke, nii nagu juhtub „Kormoranide” seanssidel.
„Kormoranid ehk
nahkpükse ei pesta”
Komöödia
Stsenaristid ja režissöörid Andres Maimik ja Rain Tolk
Peaosades Guido Kangur, Roman Baskin, Ene Järvis, Jüri Vlassov, Ester Pajusoo, Elina Pähklimägi, Harry Kõrvits ja Enn Klooren
Kinodes 18. märtsist
Ei soovitata alla 12-aastastele
