Arvustus: Kui noateral kõndimine su kaheks lõikab
Möödunud aastalõpul Ameerika kinodes üsna edukalt linastunud „Must luik” on mitmes plaanis ebaharilik film. Raske on sädemeid pilduvate 3D hullutajate kõrval ennustada edu ühele ballettfilmile, kuid ometi kujunes sellest üks möödunud aasta hitte nii kriitikute kui ka publiku jaoks. Ning vägagi põnevalt on edasi antud inimloomuse varjul olevaid omadusi, mis jäävad tavaliselt peavoolufilmidest puutumata – haavatavus ja brutaalsus, patt ja lunastus.
„Must luik” räägib maineka New Yorgi balletiteatri kulissidetagusest, jälgides baleriin Nina (Natalie Portman) ettevalmistust rolliks „Luikede järves”. Rollist tulenev dualism – on vaja ju mängida nii valget kui ka musta luike – kandub ka ellu ja filmikeelde. Selle filmi käivitavaks jõuks ongi rabe balansseerimine hämara ja heleda vahel, kunstniku rolli sisseminekust tulenev kahestumine. Seda rõhutamas suhe teise baleriini Lilysse (Mila Kunis), kes on justkui ideaalne musta luige kehastus – paheline, müstiline, hävitav, häbenematu.
Luige roll on kindlasti Portmani CV-sse kirjutatud eriti rasvaste tähtedega, sest ta mängib tõesti suurepärase usutavusega pea skisofreenilise kahestumise loo. Tema rollis on ohtralt pooltoone, on haprust ja siirust, on hirmu minna kaotsi ja taas leida end. Ka on palju kiidetud Portmani graatsilisust ja isegi tehnilist tugevust baleriinina.
Kõle kulissidetagune
Rollidest jääb kindlasti väga valusalt meelde ka Nina ema Erica (Barbara Hershey) – oma baleriinikarjääri tütre sünnituse pärast ohverdanud kibestunud, armukade ja ebainimlikult range matroon. Ka Vincent Cassel ballettmeistrina on hea, tahumatult euroopalik, kompromissitult ettearvamatu.
Suurepärane on kaameratöö ja keskkonnaloome. Vaataja pilk on tihti viidud peategelase selja taha, teda nagu jälitades, palju on põnevalt lõigatud kaadreid, mis meenutavad pigem Euroopa filmitraditsioone. Kunstnikutöö on hoidunud balletimaailma lumma langemast – pidevalt on kaadris mingi ahistatuse tunne, ruumid on kitsad, kõledad ja sünteetilised. See, mis laval toimub, koos unistustes nähtud vahuste kostüümide ja terava prožektorivalgusega, on hoopis midagi muud.
Ja peeglid! Tundub, et peeglite kaudu räägib selles filmis kaasa mingi salakeel, teine maailm, mis on ometi pidevalt kohal. Sest peegleid (nii terveid kui ka purunenuid) on selles filmis pea igas ruumis. Kui hakkate filmi jälgima just selle nurga alt, siis on peeglite koguhulk filmi lõpuks ehmatavalt suur.
Kokkuvõttes jäi filmi lugu ehk siiski veidi banaalseks, kuid tänu headele näitlejatöödele oleks seda ka patt skemaatilisuses süüdistada. Balletimaailma ja õudusfilmi abielu mõjub nagu Anna Nicole Smithi abielu ratastoolimiljonäriga. Kuid ometi võib elus juhtuda, et ka kõige veidramana tunduv kooslus osutub täiuslikuks.
Aronofsky tööd on võrreldud kõige enam Polanski varasema loominguga, kus ängi esteetika saavutas üsna ebainimlikud mõõtmed. Kergelt müstiline ja kurja kuulutav atmosfäär voolib välja inimolemuse varjukülgi. Teame, et meil on kuskil olemas mingid tungid ning teadvustame neid tihti hirmuna libastuda. Nina tegelaskuju kõigubki seal piirimail, nähes aeg-ajalt nägemusi ja lõhestudes mitmeks eri suunas kulgevaks karakteriks.
Analüüsides selle filmi edu jaburate märuli- ja komöödiafilmide ajastul, tooksin paralleele pigem „Videviku” lainega – tänapäeva hilisteismelistel tundub olevat tung hämarate teemade poole, turvaühiskonna roosast polstrist pagemise sündroom. Alateadlik ja/või närvikõdist toituv soov võtta riske, katsetada tantsu tumedate jõududega, kõndida öösiti noateral.
Filmi krooniv lunastuse motiiv on ehk liigagi selge seisukohavõtt, kogu filmi jooksul näidatud kahtlused saavad liiga ühemõttelise lahenduse. Kuid see on juba pigem muinasjutufilmide probleem, publikul on ju vaja teada, mis saab printsessist…
„Must luik”
Režissöör: Darren Aronofsky
Osades: Natalie Portman, Mila Kunis ja Vincent Cassel
Kinodes 18. veebruarist
