Arvustus: Kuidas jutustada Anton Tšehhovit pooleteise tunniga?
Äsja lõppenud teatrifestival „Talveöö unenägu”, mis pühendatud Vene teatrimehele Dmitri Krõmovile, oli midagi sellist, mida teatris juhtub harva. Kui skulptor või graafik teeb näituse, on seal teoseid kogu ta loometeest. Teatris on selline asi võimatu, sest lavastused surevad ja kaovad. Ent nüüd jõudis Eestisse läbilõige ühe lavastaja töödest, mida võib nimetada naabri kultuuris põnevaks nähtuseks.
Festivali ühele lavastajale ja sisuliselt ka ühele teatrile pidama jäämine tekitas kahtluse, et tegu on säästulahendusega. Ei saa olla ekslikumat ettekujutust. Vilunud silm näeb kergesti, et Tallinna toodud lavastused on kujunduse ja tehnilise teostuse poolest nii nõudlikud ja keerukad, et siinkohal säästust rääkida on raske.
Festivali lõpetamisel ütles selle korraldanud asutuse juht, Tallinna Linnateatri direktor Raivo Põldmaa, et festivalil sai näha teatrit, millist Eestis pole. Mõtet tasub edasi arendada ja osutada Dmitri Krõmovi teatrilaboratooriumi erilisele visuaalsele kultuurile, mis on kordumatu ja oma arendatuses eeskuju vääriv.
Ime igas lavastuses
Nähtud lavastused olid sellised, milles perioodiliselt juhtus ime, iga selle ime taga leidlik idee, põhjalik tehnika läbitöötatus ja täiuslik teostus. Nähtud sai tehnoloogilisi lahendusi, mis nõudsid näitlejalt ülimat täpsust, eksimine ruumis mõne sentimeetri võrra tähendanuks läbikukkumist. Mis siin salata, on ju siin mail teatud eelarvamusi vene inimese suhtes, kui asi puudutab täpsust, tehnikat ja viimistletust. Aga just neis väärtustes jäävad nähtule paraku alla ka parimad Eesti teatrite lavastused.
Dmitri Krõmov on esmapilgul justkui tavaline postmodernist, kes võtab ette klassika motiivid ja teeb pööratud versiooni tuntud teosest. Neid on meilgi hulgaga. Ent paraku juhtub nii, et „parandatud” klassika tuleb pikem ja igavam kui algupärane teos. „Oksjonis” traageldas Krõmov ühte Tšehhovi „Kirsiaia”, „Kolme õe”, „Onu Vanja” ja „Kajaka”, nii et tekkis umbes pooleteisetunnine teos. Ajaliselt tohutult kontsentreeritud, sest pooleteise tunniga jõuaks „läbi hekseldada” vaid ühe neist. Seejuures hõlmas lavastus kõigi nende näitemängude olulisi teemasid, sidudes nad seejuures tervikuks.
„Oksjonis” tõi Krõmov esiplaanile „Kirsiaia” tumeda tegelase, kes piknikuseltskonnalt almust palub. Tegu on episoodilise kujuga, kellega enamik lavastajaid ei oska midagi peale hakata. Ka nüüd jääb see Vene armee sõdurimundrisse pandud lihtrahva esindaja väikeseks rolliks, kuid tähenduselt ja mõjult saab ta lavastuses keskseks.
Ka Ostrovski klassikaline „Äike” saab Krõmovi „Katariina unedes” tehtud alla pooleteise tunniga. Haaravalt ja huumoriga. Seejuures saab naispeategelase lugu lõpuni jutustatud nii, et teda ennast kordagi laval pole.
Festivali kõige mastaapsem oli aga „Oopus nr 7”, lavastus, mis koosnes kahest osast. Esimene vaatus oli seotud juudisuguvõsa teemadega. Teine, ja teostuselt võimsam, oli aga pühendatud Dmitri Šostakovitšile, jutustades loo tema võitlusest võimuga.
Päris kindlasti polnud lavastuses antud pilt 20. sajandi heliloojast ammendav, seda polnud arvatavasti taotletudki. Lavastus jutustas muusikaliste võitude asemel hoopis helilooja isiklikest heitlustest, mis väljendusid intensiivses liikumises. Šostakovitšit kujutav näitleja vajus näiteks läbi tohutu puust klaveri. Ta suhtles Peter Schumanni stiilis tohutu suure satiiriliselt kujutatud nukuga, keda oli võimatu mõista teisiti kui emakese Venemaana.
Dmitri Krõmovi lavastustes ei ole väga palju näitlejatöid, mida saab tavapärasteks rollideks pidada. Kellega saaks samastuda. Ent nüüd oli olemas Šostakovitši roll, tantsituna Anna Sinjakina väljendusliku plastika abil.
Raha Venemaalt
Krõmovi teatri lavastustes on alati ka oma poliitiline konks, mis lavastuse päevakajaliseks teeb. Konks on seotud konkreetselt vene kultuuri ja ühiskonnaga.
Festival, mis pani Tallinna Linnateatri seinale rippuma Venemaa Föderatsiooni lipu, kõlksus väga huvitavalt kokku linnapea poliitilise raha küsimise skandaaliga. Nõukogude ajast pärit tavade järgi on Venemaa võim kitsi toetama oma kultuuri viimist välimaale. Ametliku staatuse saanud Kuldse Maski etendustele antakse toetust, kuid sagedasti tuleb kutsujatel Vene külaliste tulek ise kinni maksta.
Seekord toetas Moskva linnavalitsus Krõmovi teatri etendusi Tallinnas miljoni rublaga, mille eest kaeti sõidukulud. Niisiis – Keskerakond jäi Moskva rahast ilma, aga Linnateater oma festivali jaoks sai.
Ka Eesti teatrid on enamasti saanud kultuurkapitalilt välismaal esinemiseks sõiduraha. Kulukate esinemiste kahepoolne rahastamine on üldine tava, mis näitab, et kutsujad tahavad kutsutud teatrit näha ja kutsutu tahab välismaise publiku ette sõita.
Raamat Natalja Krõmovalt
•• Festivali raames toimus hulk harivaid üritusi. Nende hulgas raamatuesitlus, mis sidus Dmitri Krõmovi perekondlikult eesti teatrilooga. Nimelt sai festivaliks valmis vene teatrikriitiku, Dmitri ema Natalja Krõmova artiklikogumik „Kas te armastate teatrit?”, kus tegelastena kerkivad esile meie teatri suurkujud Voldemar Panso, Kaarel Ird, Ants Eskola, Mikk Mikiver ja paljud teised.
•• Teatrikriitik Natalja Krõmova (1930–2003) vaatas eesti teatrite lavastusi alates 1950. aastate teisest poolest kuni 1990-ndateni. Nii jõudis Krõmova viia vene avalikkuse ette ka Elmo Nüganeni tipplavastusi.
•• Natalja Krõmova tekstid teatrist on kirjutatud venepäraselt kirglikult. Ka ülistades pole ta kitsi. „Ma ei tea teist nii kõrge kunstilise taktitundega näitlejat kui Ants Eskola,” kirjutab ta rääkides vürst Abrezkovi rollist Tolstoi „Elavas laibas” Draamateatris.
•• Samal ajal ei mineta Krõmova kunagi kriitilist pilku ja leiab küsitavusi ka neis lavastustes, mis pole erilisi etteheiteid saanud.
•• Krõmova üheks kogutud kirjutised on põnev lugemine neile, kes näinud eri kümnenditel sündinud tipplavastusi. Ja kes neid lavastusi näinud ei ole, neile on raamat veel huvitavam, sest nende jaoks on tegu väärtusliku allikmaterjaliga, mis meie teatrilugu taasloob. Ja kirjeldada Krõmova juba oskab.
•• Raamatu koostanud Lea Tormis tõi raamatuesitlusel Krõmova puhul esile asjaolu, et tänu Krõmova toetusele õnnestus kaitsta teatrilavastusi kohaliku punase ametnikkonna omavoli eest. „Tallinnas ei teatud, et Nataša seisund Moskvas oli tegelikult väga ebakindel,” ütles Tormis. Krõmova tegemiste seda aspekti täiendas Adolf Šapiro, kes rääkis, et Läti kommunistlikud tegelased teadsid Krõmova taustast rohkem ja saatsid ta Riiast välja, kui ta sinna teatrit vaatama tuli.
•• Raamatuesitlusel kerkis mõte anda välja Krõmova teinegi kogumik, kuhu oleks koondatud tema kirjavahetus Eesti teatritegelastega. See oleks väga tänuväärne ettevõtmine, sest tooks avalikkuse ette raskesti kättesaadavad allikmaterjalid.
