Videokunst, mida vahel nimetatakse ka viletsaks filmiks, loob enamasti ajalises mõttes valmis teose. „Ihade osakond” sünnib aga vaatajate silme all, kaheksa selle teose loojat sahmerdab suure kõikvõimalike seadmetega ülekuhjatud laua taga. Mängib veebikaamerate, makettide, mikrofonide, lampide ja muude atribuutidega. Tekitades peategelase, kelle pilgu läbi maailm paistab, ja loo, mis selle peategelase ühest olukorrast teise viib.

Lugu, mida jutustatakse, pole keeruline. Järjest esitatakse nelja noore inimese juhtumusi, kusjuures peategelasi sulatatakse nägusid pidi videopildis oma lugudega ühte ritta. Justkui andes mõista, et neli tegelast ja neli lugu moodustavad terviku.

Videopilt sulatab tervikuks ka materjalid ja faktuurid. Osa pilti on võetud elusuurusest inimesest. Osa jälle makettidest, kus pisikesed nukud ja muud vähendatud koopiad loovad tegelikkuse illusiooni. Vahepeal toimub äge tagaajamine, milles osalevad automudelid ja kus peategelane politseiauto eest põgeneb. Elusuuruses inimesed liidab nukkude ja pisikeste objektidega tervikuks oskuslik montaaž, mis silub loo kokku.

Sõnumid pisimaailmast

Nukud ja muud objektid mõjuvad ekraanil nagu animafilm, mis on tehtud veidi räpakalt. Kuid animafilmi nikerdatakse pikalt ja põhjalikult, „Ihade osakond” toimub aga otse ja vaatajate silme all, siin on kohta improvisatsioonile ja hingestatusele.

Selline tegelikkusega manipuleerimine on olemuselt väga lähedane kunstile, mida viljelevad nukunäitlejad. Ent „Ihade osakonnas” ei mängi pisikeste asjadega mitte nukunäitlejad, vaid kunstiakadeemia stsenograafia osakonna üliõpilased Sander Põldsaar, Eve Ormisson, Henry Griin, Kristel Maamägi, Ele Krusell, Kristi Soe ja Caroline Stauch. Kambas on veel Von Krahli teatri lavastaja Mart Koldits, kes loo pildilist kokkuliitmist juhendab.

„Ihade osakond” on väikese skaala tubateater, kus on mängus tohutu hulk kõikvõimalikke esemeid ja seadmeid. Aga tulemus ei ole sugugi tehnitsistlik, sest tehnika üksnes vahendab objekte. Objektide liikumine ise toimub inimese käe läbi, mistõttu lavastuse kohal lasub mingi hingeline fluidum. Inimese kvintessentsi sõnum.

Just see, et suurelt ekraanile suunatav tegevus toimub väiksel mudelkujul laual vaatajate silme all, on osa sõnumist. Tekib eriline saatusega manipuleerimise efekt. Saavutatud tulemus eeldab väga sujuvat koostööd inimeste vahel, nii et sedakorda saab täiesti vabalt rääkida ansamblimängust, mis avaldub ühise eesmärgi nimel tegutsedes.

„Ihade osakond” on väga pildiline. Siin ei ole mingeid dialooge ega muud sõnalist heietamist, küll aga on palju muusikat ja muidu helisid. Tegevuse arengus on omad rütmid ja värvid, nii et teos mõjub väga emotsionaalselt. „Ihade osakond” on vormi poolest popp ja noortepärane eksperimenteerimine, mis ühtlasi pakub vana head kaasaelamise võimalust. Pakub hirmu ja nalja. „Ihade osakond” on väga andekas ja loov.

Eksperimenteeriv vaim ja võimas visuaalne keel loob eelduse, et sellist teost hakatakse kutsuma teatrifestivalidele. Praegu on teada, et „Ihade osakonda” on kavas mängida maailmakuulsal Praha stsenograafiafestivalil.

POT festival

„Ihade osakond”

Kl 19 Von Krahli teatris

Täna festivalil veel

Kl 19 kinos Sõprus: norra muusik ja performance’i-kunstnik Amund Sveen esitab teose „The Norwegian Way”.

Kl 21 Von Krahli baaris Nu.uniooni prantsuse muusika öö