On säärast hullu abielu nähtud?

NUKU käsitlus „Tõrksa taltsutusest” tõendab, et Shakespeare’i võib nukulavale tuua küll ja võiks rohkemgi.

„Tõrksa taltsutuse” süžee on aastasadu tuttav: teatud asjaolud nõuavad isalt riiaka ja egoistliku tütre kiiret mehelepanekut. See pole lihtne. Siiski tundub NUKU-s, et nukkudel läheb see libedamalt kui inimestel. Pole nad ju nii jonnakad kui nood.
Soomlanna Merja Pöyhöneni lavastus on sedavõrd omapärane, jõuline ja atraktiivne, et arvustuse pealkiri võiks Shakespeare’ilt laenatu asemel olla ka „On sarnast hullu teatritükki nähtud?” Kõik hea algab kontseptsioonist: laval on nii nukud kui ka näitlejad, kõik kenasti nähtavad – kui pole just vastupidist nõutud. Näitlejatöödest traditsioonilises plaanis pole mõtet rääkida. Kui lähtuda kavalehes toodud osade jaotusest, siis paika peab ainult konkreetse näitleja missioon nukule hääle andjana. Harilikult askeldab ühe lõdva tehiskeha taga, peal või all kaks või rohkemgi näitlejat. Mis toob kaasa probleemi, et nukkude tekstist ja liikumisest ei tohi see vastuolu kuidagi välja paista. Ega paistagi.

Harukordselt intensiivne

„Ka silmad kirjuks muudab armutung,” ütleb üks tegelane. Pöyhöneni lavastuses muudab vaataja silmad kirjuks mitte ainult armutung, vaid kõik, mis üldse laval näha ja kaasa mõelda on. See on harukordselt intensiivne ja fantaasiarikas.