Arvustus: Pipi jõudis tagasi sünniteatrisse teistsugusena
Ülo Vinteri ja Ülo Raudmäe lastemuusikal sündis neljakümne aasta taguse Estonia teatri pinnalt ja kuulates neid viise tänapäevases kuues, tuleb öelda, et pärand on väga kõva. Teadupärast naaseb Pipi selles muusikaliloos päikseliselt Kurrunurruvuti saarelt karmile ja kodusele põhjamaale, sest see on ta kodu. Kojutulek on praeguses „Pipi Pikksuka” lavastuses olemas metatasandil – muusikal jõudis ringiga tagasi oma esialgsesse sünnikohta ja tärkas uuele elule. Neile, kes on näinud kunagist Sulev Nõmmiku lavastust, on nüüdne Pipi tulek tohutu sümboolse tähendusega.
Nostalgiline hõng kumab juba kujunduses, kus lööb välja vanamoodne laadakarusselli kujund. Praegune Pipi (esietendusel mängis Nele-Liis Vaiksoo) ei toimeta mitte moodsas elus, vaid poeetilises minevikumaailmas ja see sõnum on lavastuses kindlaks plussiks.
Seekordses lavastuses on Astrid Lindgreni lugu saanud algupärasest Nõmmiku libretost teistsuguse tõlgenduse. Esimeses vaatuses kaovad Pipi naabrid Tommy (Kristo Ukanis) ja Annika (Agnes Aaliste) linnalaste rühma ära ja nii kaob väiksel vaatajal võimalus nendega samastuda. See Lindgreni võte jääb kasutamata ja selle tõttu on esimene vaatus veidi laialivalguv. Küll aga laseb linnalaste tantsulisse koori tõstetud Tommy ja Annika lahendus rohkem silma paista Pipil, kes on Nele-Liis Vaiksoo särtsakas esituses vaimustav. Ainuke Vaiksoo Pipi puudus seisneb tema lauluhääle nõrkuses – seda tuleb enam võimendist kui lavalt.
Uudne on ka ühe ootamatu tegelase esiletõus. Alo Kurvitsa plastiliselt väljendusrikkas esituses kerkib lavastusse lastejutustuse oluline persoon, fauna esindaja Härra Nilsson. Härra Nilsson on lavastuses välja joonistatud just sellises õiges mõõdus, et toob stseenidesse veidi elevust juurde, kuid ei lõhu samal ajal tegevuse loogikat ega juhi vaataja tähelepanu tarbetult kõrvale. See hästi tasakaalustatult loodud kuju on kahtlemata üks lavastuse õnnestumistest.
Estonia pilk tulevikku
Estonia teatri „Pipi Pikksukk” esindab meie muusikalide lavastamise kultuuri täiesti tublil moel, mis ei keela omakorda arutlemast, kui palju on teos Estonia teatrisse integreeritud. Kui esimese „Pipi Pikksuka” tegi Estonia oma jõududega ära, siis nüüd on laval estoonlasi umbes pooleks lavastusse mujalt kutsututega – olenevalt koosseisust. Kindlasti ei saa öelda, et teatri oma jõud lavastusest kõrvale jäävad, ainuüksi Mart Lauri vahva Pipi isa Eefraim lükkab selle väite ümber. Hingega lauldud värvikas roll. Ent küsimus jääb. Eriti huvitav on see, et Estonia teatril ei jagunud selle lavastuse jaoks tantsijaid. Mitte et tantsuga lavastuses midagi halvasti oleks, kuid kui oma rahvas kaasa ei tee, kas siis teatri maine üldse mängus on…
Paljude jaoks heliseb Estonia saalis Vinteri ja Raudmäe viise kuuldes kõrvus võrratute Pipide Helgi Sallo ja Katrin Karisma hääl. Midagi ei ole teha, see laul jäi minevikku. Nüüd on uus ja teistsugune Pipi, kuid üht-teist on Pipides ka sama. Milline see Pipi ka ei oleks, ta kutsub inimesi nende elu algusotsas muusikateatri juurde ja see oli tänuväärne töö nii siis kui on ka nüüd. Pipi tulekus on näha Estonia teatri lootusrikast, tulevikku suunatud pilku – teatripublik ei kasva ainult Soome lahe taga.
Lastemuusikal
„Pipi Pikksukk”
•• Ülo Vinteri ja Ülo Raudmäe muusikal Astrid Lindgreni samanimelise lasteraamatu ainetel
•• Dramatiseering ja lavastus: Andres Dvinjaninov
•• Muusikaline juht ja dirigent: Priit Aimla
•• Kunstnik: Riina Degtjarenko
•• Koreograaf: Jüri Nael
•• Nimiosa: Nele-Liis Vaiksoo, Merit Männiste, Ingel Marlen Mikk
•• Külalised: Agnes Aaliste, Terje Pennie, Liina Tennosaar, Märt Jakobson, Tõnu Kilgas, Alo Kurvits, Venno Loosaar, Egon Nuter, Raivo E. Tamm jt
•• Rahvusooperi Estonia solistid: Riina Airenne, Maris Liloson, Angelika Mikk, Mart Laur jt.
•• Esietendus rahvusooperis Estonia 5. märtsil 2011
