Igale loole saab anda mingi graafilise ekvivalendi, kus lugu elab edasi juba oma kunstireeglite järgi. Endla teatri lavastuses sünnib metsas elavast ja loomade keeli oskavast rahvast pilt, mis tuletab meelde Ameerika animasarja „Ränirahnud”. Needsamad nurgelised inimesed, kel nahatükk ümber. Ja appi on võetud veel Kreutzwaldi „Kilplaste” linases rüüs lahendusi, mis kõlbavad külla kolinud rahva kujutamiseks. Nii et mingi oma loogika järgi sündinud visuaalne stiil on lavastuses täiesti olemas. Aga kas selline lahendus lavastusele kasuks tuleb, on iseasi.

Nahkadesse kiviaja moe järgi riietatud metsarahvas räägib mingit erilist murret, kus kaashäälikud on ära vahetatud. See teeb tegelaste kõnest arusaamise veidi raskeks, kuid lisab teatud koomikat. Mis iseenesest pole ju halb, sest üht või teist sorti koomilisi passaaže leidub ka romaanis peaaegu et pidevas jorus. Kuid raamatus ei tähenda see, et romaani metsarahvast oleks kuidagi naeruvääristatud, nagu see nüüd laval mõneti sünnib. Pigem vastupidi, Kiviräha kirjatähte saab tõlgendada ka nii, et metsas elavas rahvas võib näha ka romantilist ülevust.  

Romantiline nostalgia lavastuses päriselt ei puudu, seda veab laval vapralt edasi peategelast Leemetit kehastav Priit Loog, kes muide korralikku maakeelt räägib ja murdega ei vigurda. Nii et viimane ühest kaduvast rahvast on laval täiesti olemas ja tema traagiline mure ühe kultuuri kadumise pärast nähtav. Kas sellele murele saab ka kaasa elada, sellega on juba raskem.

Ime jääb sündimata

Mingi dramaatiline seis tekib Leemetil kahe religioosse jõu vahel, mida esindab ühel poolt segaseks läinud maausuline hiietark Ülgas ja teiselt poolt Jeesusest patrav külavanem Johannes. Aga see romaanis oluline rida jääb laval katkendlikuks, sest dramatiseering ja lavastus osutuvad sündmuste jutustamise püüdluses heitlikuks.

Lihtne oleks öelda, et inimese vaimusilmas nähtud kirjandusteos on rikkam ja mitmekülgsem kui teatrilavale kantud tegevus. Tegelikult võib ka laval sündida kunstiime, mis kirjandusteoses peituvat tõde uues valguses paista laseb. Küllap selle tõe otsad peavad olema näha juba dramatiseeringus. Endla teatris mängiti aga mehaaniliselt teatri keelde ümber pandud eepikat.

Aga et ettevõetud raamides on Endla „Mees, kes teadis ussisõnu” arusaadav ja selge lugu, võib algupärase romaaniga mittetuttav inimene mingi meki sellest loost ju saada. Niisamuti võib see hinge pugeda noorsoole, sest nemad on koomiksikultuuri suhtes vastuvõtlikumad. Kuid tõeliselt veetlev on Robert Vaigla kitarrimäng laval – muusika annab kunstimõtte ja tuimale dramatiseeringule värvi. Aga teatriimet teha ei suuda temagi.

„Mees, kes teadis ussisõnu”

Autor: Andrus Kivirähk

Lavastaja: Johannes Veski

Kunstnik: Pille Tael

Muusika autor ja esitaja: Robert Vaigla

Osades: Ireen Kennik, Triin Lepik, Karin Tammaru, Kaili Viidas, Priit Loog, Sten Karpov, Lauri Kink, Jaanus Mehikas, Ahti Puudersell, Tambet Seling, Indrek Taalmaa

Esietendus 12. märtsil Endla teatri suures saalis