Enne lühiproosakogu „Perifeeria kangelased” lugemist olin Armin Kõomäega tuttav pigem tema kui ärimehega ajakirjanduses avaldatud artiklite ja intervjuude kaudu. Ühes nendes nentis ta, et imelik olla on hea – see pakub inimestele huvi ja sa jääd neile meelde. Kõomäe kui kirjaniku kohta võib öelda, et ta toimib oma öeldu järgi. Kindlasti torkab ta silma kirjutamisviisilt, mis ei kao mälupildist niipea.
Mida rohkem lühijutustusi lugeda, seda enam saab selgeks, et Kõomägi on osavalt iga loo sisse peitnud korraliku annuse ühiskonnakriitikat. Ta võtab halastamatult ette teemasid, mille üle ei osata enam arutleda, sest kardetakse valesti öelda. 

Avalehele
3 Kommentaari
Loe veel: