Müüdid on „Transformerite” filmide taga võrdlemisi valimatult ja meelevaldselt, kuid vägagi toimivalt. Esimene müüt, mis Maale tunginud robotilaadsete elukate Autobotite ja Decepticonidega seostub, on seotud polaarsusega, mida nad esindavad. Ühed on lahked ja positiivsed, teised kurjad ja tigedad ning mõlemad pärinevad sealjuures taevast. Ehk siis erisuguste masinatena esinevad elukad esindavad väikestviisi piibellikku headust ja kurjust.

Sedapuhku on see piibellik tasapind tugevdatud süžeekäiguga, kus filmi inimsoost peategelane Sam Witwicky (Shia LaBeouf) on sirgunud noorukist meheks, tal on olemas kaunis noorik Carly (Rosie Huntington-Whiteley) ja nende magus elamine meenutab nüüdisaegset Eedeni aeda. Vaatamise käigus ilmneb, et see „Transformerite” loo Eeva on juba filmi tegevuse alguseks langenud saatana läkitatud mao haardesse ja mõjutab sündmuste kulgu ohvriks saamise kaudu. Muide, kurjade Decepticonide teenistuses olev Carly ülemus Dylan Gould (Patrick Dempsey) ongi mängitud kui madu – alguses mesikeeli veetlev ja pärast väga mürgine.

„Transformerite” seost kristliku mütoloogiaga kinnitab seegi, et selle mütoloogia juurde käis usin nipsasjadega kauplemine. Kui keskajal võis tubli kristlane osta kiriku kõrvalt putkast endale ristikesi ja muud usu juurde kuuluvat nipet-näpet, siis nüüd on „Transformerite” kummardajatel võimalik osta suures koguses pisikesi kultusobjekte, mis tähistavad filmis nähtud iidoleid. Erinevalt keskajast, kus selle träni ostjateks olid täiskasvanud, on „Transformerite” austajad poisikeseohtu tegelased.

Kodutöö

Muide, selline kaubandus on suureks abiks filmi mõistmisel. Üldiselt on valgel kinolinal raske tuvastada, milline rattakestest, hoobadest ja plinkivast reaktorist koosnev elukas just parasjagu kaadris on. Aga kui mudelite najal on kodutöö tehtud, tuleb see paremini välja.

Postmodernismiaja film on kui nõudepesumasina seitse-ühes-tablett, ja „Transformerite” sisugi ei piirdu vanatestamentliku muinasjutuga. Filmis on pisikeses mahus olemas moodne perekonnatragikomöödia, kus Sami isa (Kevin Dunn) ja ema (Julie White) poja hakkamasaamise pärast muretsevad. Samuti on olemas paroodia tööintervjuust koos John Malkovichi pisirolliga. Või siis elemendid lõbusast agendifilmist koos John Torturro vaimuka esinemisega. Nüüdisaegsesse filmi saab toppida igasuguseid vürtsikaid elemente, ilma et asi liiga kibedaks kätte läheks. Üldse pole siin liiast ka lugu Apollo 11 sõidust Kuule, kust toodi koju salapärast kosmoseträni.

Omal moel on „Transformerite” lugudes olemas ka üks õige vana müüt, mis on vastuolus Transformerite taevase päritoluga. Nimelt on need masinataolised tegelased väga inimese moodi või siis võtavad kuju, mis on inimese loodud. Seega on tegu Pygmalioni looga. Või siis „Kalevala” sepa Ilmarisega, kes endale Kuldnaise meisterdas.

Proua Shelley variandis läks inimese konstrueeritud Frankenstein tegijatel käest ära ja tekkinud segadusest sündis suur kahju. Teos „Transformerid: Kuu varjukülg” on selliste ohtude suhtes leebem. Kas innustust saadakse piiblist, sotsialistliku realismi teooriast või tahetakse vaatajaid lihtsalt õnneliku lõpuga rõõmustada, igatahes jääb apokalüpsis filmi finaalis siiski üle noatera tulemata. Mis siis, et filmis peituvad vihjed Coppola klassikaks saanud teosele „Apocalypse Now” näivad seda lubavat.

Märul

„Transformerid:

Kuu varjukülg”

Saaga kolmas peatükk

Režissöör: Michael Bay

Stsenaarium: Ehren Kruger

Osades: Shia LaBeouf, Rosie Huntington-Whiteley, Josh Duhamel, Tyrese Gibson, Frances McDormand, John Malkovich, Ken Jeong, Patrick Dempsey