Arvustus: Vägev seep alustab ja võidab
Ometi pole seep selle filmi peategelane – peategelane on Murjamitemaa asukas, tavaline nõgine lontrus Mooses (Kristo Viiding), kes saab loo edenedes puhtaks ja asub heade poolele. Võitlus kurja vastu seisneb kõnealusel juhul pesemises.
Võib ju olla, et teose „Legend vägevast seebist” käsikiri pole mingi suur šedööver. Filmi tegelaste jagamine must-valgelt headeks ja halbadeks on ju koomiksifilmide tavaline nipp. Aga paistab, et tegijate endi jaoks on selline lihtsake stsenaarium tõsiselt võetav, selle nimel on võetud ette suur pingutus ja lugu käivitubki. Võitlus puhaste ja mustade jõudude vahel hakkab kinolinal toimima ja tõmbab endaga kaasa vaatajad saalis. Sõltub muidugi ka inimestest, kes vaatesaalis on. „Legend vägevast seebist” on oma sarnasuses Hollywoodi koomiksifilmidega adresseeritud eelkõige just lastele ja ameeriklastele, aga arusaadav ka paljudele teistele.
„Legend vägevast seebist” on lühifilm – pool tundi pikk – ning selles mõttes on käsikiri ja lugu igati adekvaatsed. Kõik saab ära öeldud, aga midagi liigset ei heietata. Mõnes mõttes polegi „Legend võimsast seebist” justkui eesti film, seal ei ole kodukootud verevaesust, mis lipsab sisse ka parimatesse kodumaistesse linateostesse. On hoopis intensiivsus, energia. Kuidas teisiti saakski? Imelik oleks rääkida hea ja kurja võitlusest vinduval toonil.
„Legend võimsast seebist” on väga tehniline. Ikka on kaadris midagi, mis on arvutiga kokku sobitatud, eriefekte kasutades kuidagi põnevaks tehtud. Mis ei tähenda sugugi elevate näitlejate tagaplaanile jätmist. Andres Ots esitab seebina võimsa filmirolli, milles on elutarkust, huumorit ja sihikindlust. Kristo Viiding teeb ekraanil läbi isiksuse arengu, nii nagu süžee seda ette näeb. Ka pisikestes rollides on toredaid etteasteid, värvikaid karaktereid ja lustakaid ütlemisi.
Asi ei ole mitte ainult näitlejates ja arvutites. Kuigi filmi on teinud valdavas enamikus debü-tandid, on tegemist hea tootmiskultuuri tulemusel sündinud teosega. Kujundus, grimm, kos-tüümid, heliefektid – kõik on läbi mõeldud, rääkimata operaatoritööst ja montaažist. „Legend vägevast seebist” paistab ekraanil teosena, mille lavastaja mitte ainult ei nuputa välja ja sea kaadrisse lugu, vaid ka sütitab ja tõm-bab endaga kaasa inimesed, kellega koos ta filmi teeb ja kellest igaühest sõltub väga palju.
Peale pooletunnise lühimängufilmi näidatakse seansil umbes sama pikka dokumentaalfilmi sellest, kuidas teos sündis. Tegemist on keskmiselt ladusa tööga, millel on üks suur väärtus: nii moodustub õhtut täitev kava, mida saab kinos linastada. On ka puudusi: filmitegemise saladuste avaldamine kohe maagilise seansi järel võib kahandada teosest sündiva võlukunsti mõju.
„Legend vägevast seebist”
R: Andrew Bond
O: Heiko Sikka
Osades: Kristo Viiding, Andres Ots, Riina Maidre, Ilona Tsvetkova, Tõnis Niinemets, Doris Vahtra, Vladimir Pulkin, Tiit Sukk jt
Tootja: Mustfilm
Tallinna CCP-s ja Tartu Ekraanis
