Arvustus: Väike Rasmus särab laval ja Kalle päästab taas päeva

Kalle Blomkvisti seiklused Nukuteatri laval on põnevate pöörete ja armsate tegelastega, kes võivad olla lastele nii eeskujuks kui ka õpetuseks.

Kunagisest Nukuteatri suvehoovist päris suureks saaliks ehitatud ruumis etenduv „Kalle Blomkvist ja Rasmus” on ikka tehtud natuke nagu suurprojektist suvelavastus. Publikut mahub saali meeletult palju ja näitlejatel on mikrofon põse külge kleebitud. Kuid ka tegevust on rohkem kui mõnes väiksemas etenduses. Astrid Lindgreni meisterdetektiivi sarja kolmas lugu räägib, kuidas suvel oma tavalist Rooside sõda pidavad Kalle (Mart Müürisepp), Anders (Mattias Jürgens) ja Eva-Lotta (Karin Rask) satuvad peale läbistamatu kergmetalli leiutanud professori (Anti Kobin) ja tema väikse poja Rasmuse (Martin Linna) röövimisele. Tänu röövlite autosse kaasa roninud Eva-Lottale leiavad Kalle ja Anders nende peidupaiga ning sihikindlalt hakatakse tegema plaani, kuidas päästa professor, Rasmus ja Eva-Lotta ning ühtlasi väärtusliku valemiga paberid. Selle käigus sünnib hulk põnevaid olukordi, elu satub ohtu ja julgus pannakse proovile.

„Kalle Blomkvisti ja Rasmuse” peategelased ei ole keskmised lastelavastuse tegelased, nendega ei ole mindud kompromissile, et etendus oleks lastele lihtsam ja selgem. Nad on targad ja arutlevad tegelased, kes on eeskujuks pisikestele Rasmuse osatäitjatele ja pakuvad huvi ka täisikka jõudnud vaatajatele. Ometi on neilgi vahel hirm ja nad ei ole päris kahtluseussita pealehakkaja tüüpi.

Suurepärane Rasmus

Ent peaaegu kõik rollid kahvatuvad väikese Rasmuse kõrval. Esiteks pole midagi armsamat kui laval esinev koolieelik, teiseks on Astrid Lindgren ja Vahur Keller loonud temast väga toreda maneeriga tegelase. Rasmus vaatab sellele, kellega ta räägib, alati nii andunult otsa, pea kuklas, kasutab sõnu nagu „pähh” ja „hoopiski” ning on raamatulikult lapselik, kuid omaealistele otsekohe keegi, kellega samastuda – pärast etendust tahaksid nad ka ise Rasmus olla. Kui keegi pisikese poisi kõrval särada suudab, siis on see Andres Roosileht Nickena – algselt halva tegelasena, lapseröövlina, kes osutub heaks ja kelle peidetud kuldne süda väiksele Rasmusele alati näha on. Roosileht toob põnevusse ja nunnususse ka vajaliku annuse südamlikkust ja tema tegelaskuju on vaatamata ilmselgelt lastelavastuse stamptüübi järgi loodud ilmele üllatavalt sümpaatne.

Kuigi lavastus võiks lastele mõeldes mõnevõrra tihedam olla, on seal palju keerdkäike ja ootamatusi, mis teevad asja põnevamaks ega taha tüüpilisele loo liinile alluda. Astrid Lindgren ei ole loonud päris sellist tänapäeva lastefilmide maailma, kus kõik alati automaatselt ja maagiliselt õnnestub. Ikka ei tule mõnikord põgenemisest midagi välja ja pätid leiavad peidupaiga üles, ehkki lastekamba nutikus ja enesekindlus on ikkagi omamoodi eeskujuks loodud. Samuti nutikal laval saab päris palju joosta, vaataja aga „liigub” lihtsalt väljast majja sisse ja onni juurest sügavasse metsa. Imelik on ainult see, et taustaks mängib „Tähesõdade” ja „Roosa pantri” muusika.

Uuslavastus

Astrid Lindgren

„Kalle Blomkvist ja Rasmus”

•• Lavastaja: Vahur Keller

•• Kunstnik: Britt Urbla Keller

•• Muusikaline kujundaja: Kaire Vilgats

•• Valguskujundajad: Raoul Nagelman ja Rainer Fogel

•• Lavavõitluse seadja: Laura Nõlvak

•• Osades: Martin Linna või Hen­ri Kivi, Karin Rask, Mart Müürisepp või Kaidar Kivistik, Mattias Jürgens või Joosep Uus, Taavi Tõnisson, Andres Roosileht, Mihkel Tikerpalu, Anti Kobin, Riho Rosberg, Georg-Sander Männik ja Tanel Freiberg.

•• Esietendus 5. septembril Nuku- ja Noorsooteatris

•• Etendused 7.–12., 25., 26.,

28. ja 29. septembril ning

2.–7. novembrini.