Peale selle on filmil veel üks oluline erinevus Hollywoodi sedalaadi loominguga – see film on harukordselt naljakas. See erinevus on sisuline.

Filmi võtmetegelane, Luure Keskagentuuri (ingl CIA) pensionil eriagent Frank Moses pole Bruce Willise mängituna just väga naljakas. Ilmselt pole see ka Willise kõige parem töö, kuid žanriliselt on ta näitleja eluloos põnev saavutus. Willis esitab vana luurajat irooniliselt ja kerge hoolimatusega. Siin on sellist vaoshoitud huumorit, mis äkki repliikides sädelema lööb.

Elu eest sõdijad

Seevastu John Malkovichi mängitud eruagent Marvin Boggs on tõeline naljanumber. Paranoiade käes vaevlev tegelane on mängitud groteskseks hüpiknukuks, kes on võimeline vaatajat üllatama oma ootamatute tujude ja vaimukustega. Tegemist on koomika kõrgtasemega, mis pakub võimalust vabastavalt naerda.

Morgan Freemani mängitud Joe Matheson on jälle vaoshoitum, aga mitte huumorivaba. Ja neljas peategelane, Helen Mirreni mängitud brittide salateenistuse MI 6 eksagent Viktoria on eriline selle poolest, et siin on huumor ühendatud soliidses eas daami võluva seksapiilsusega. Mis on ju ühe spioonifilmi kohustuslik element.

See nelik sõdib oma elu eest CIA killer’itega, kes mingi segase vana asja tõttu Frank Mosest jahivad. Vapper nelik leiab endale väärika vastase, CIA mehe William Cooperi (Karl Urban), kes kogu likvideerimisüritust toimetab. Lugu on oma ülesehituselt täiesti tavaline – selliste süžeekäikudega filme, kus osalisteks korrumpeerunud tegelased võimu ülemistes korrustes, on tehtud kümneid, kui mitte sadu. Eriliselt vahva on aga filmi žanr, mis laseb neil sündmustel kulgeda hoogsalt ja lõbusalt, pakkudes publikule võimaluse mitte ainult muigeks, vaid ka naerupahvakuks.

Isegi tulistamised, plahvatused ja autosõit on tehtud nii, et ähvardava ohu kõrval on siin ka midagi lõbusat. Žanri reeglite järgi jäävad ju kangelased vähemalt enamikus ellu ja miks siis mitte seejuures lustida.

Filmis on mõnuga kasutusel kogu komöödia arsenal, valeriietes esinemine ja muud vanad head klassikalised võtted. Seejuures on film tabanud täkkesse sel moel, et naljad ei kahanda kuidagi dramaatilist pinget, see püsib kaadris hoolimata tegevusest, mis läheb kohati lausa pullitegemiseks kätte.

„Red” tekitab põnevusfilmide sõbras huvitavaid võrdlusi. Oma mõnusa huumori poolest on film sugulane James Bondi filmide esimeses otsas looduga, kui kuulsat 007 eriagenti mängisid Sean Connery ja Roger Moore.

Samamoodi ei häbeneta vajutamast koomilise kunsti pedaali. Koomika mõttes on bondiaana manduv rida. Daniel Craigiga tehtud viimased „James Bondid” on tehtud kuidagi hambad ristis, kui seal ongi nalja, siis on see selline väga peen ja peidetud.

Bondi filmid on saanud tähtsaks osaks maailma kultuurist just tänu oma huumorile. Olukorras, kus maailma kohal varitses pidevalt tuumasõjajärgse talve oht, oli James Bondi juhtumiste lustis midagi sellist, mis huumori kaudu maailmas valitsevat pinget maandas. James Bond on üks külma sõja epohhi ikoonidest ja selle piksekaitse funktsiooni pärast võib pidada teda heaks ikooniks.

Nüüd siis pakub „Red” James Bondi kolleege juba pensionieas (James Bond ise ei ole kunagi pensionil, ei saagi olla) ja seal on juures see james-bondilik humor. Aga mis pinget see huumor maandab?

Bondi filmidega seob filmi „Red” üks konkreetne tegelane, võrratu briti näitleja Brian Coxi mängitud KGB mees Ivan Simanov, kellega filmi peategelaste nelik kokku puutub ja ühistegevusse asub. Seegi on bondiaana algusest pärit arusaam, mille kohaselt ohvitserid olid eelkõige ohvitserid ja väärikus oli inimestes olemas sõltumata sellest, kummal pool raudset eesriiet elati.

Film lõpeb ka kuidagi bondilikult, rahutegemisega vanade vimmameeste vahet. Täiesti klassikalisel moel.

Red – Eriti ohtlikud eriagendid

Režissöör: Robert Schwentke

Osades: Bruce Willis, Mary-Louise Parker, John Malkovich, Helen Mirren, Morgan Freeman

Coca-Cola Plazas