Ashilevi ümberpööratud „Avatar” kõnnib hea ja halva nalja piiril
Film, mis on senini jäänud defineerima 3D filmikunsti – James Cameroni „Avatar” –, olla vapustav just graafika, ilu, fantastika ja efektide poolest. Enamiku vaatajate jaoks ei olnud pocahontasliku moraaliga lugu ise erilist jälgimist väärt. Viljandi kultuuriakadeemia lavakunstide 8. lennul ehk Von Krahli kursusel õppiv Jim Ashilevi on selle aga justkui ümber pööranud. Lavastajana on ta võtnud fookusesse loo ja selles peituvad ideed ning viinud eriefektid hoopis teatri algaegadesse. Otse publiku silme all niitidega opereeritavad efektid on võluvad – nööripidi langeb kuu ja tõuseb riisipaberist päike, hõbedasest teibist kala hüpleb sinisest tüllist ojas ning halgude vahel peituv puhur käivitab punastest riideribadest lõkke. „Päris teatri” konteksti tõstetud piiratud vahendid mõjuvad siirana, oma paljastatuses ausana. Lugu ise aga paratamatult paroodiana.
Mis juhtub unistustega
Üleni siniseks värvitud Joonas Parve kergelt metsik tegelane elab loodusest ja loodusele, ta paitab lehti enne, kui neid endale söögiks rebib, lausub palve, et tapetu hingena taevasse lendaks ja uuesti sünniks. Loodusega ühendab teda fil-mistki tuttav maagiline puu ja pika patsi moodi punutis. Ühe sellise tähtsa tegevuse katkestab taevast alla sadav masin, millest roomab välja raskelt, kuid koomiliselt haavatud Ameerika sõdur (Anatoli Tafitšuk), kes ilmselgelt on inimeste maailmast rikutud ega oma mitte mingisugust austust elava looduse vastu. Pärast klassikalist umbusaldusest läbiimbunud petmiste lühikest jada õpib sõdur karmil viisil universumi kõiksuse seadusi.
Ashilevi küsib, mis juhtub ideaalide ja unistustega siis, kui vabadusvõitleja ja looduse kaitsja jääb pikkadeks aastateks oma üheainsa puukesega üksi. Kui mastaabid tõmbuvad laiadelt lahingutandritelt kokku ühte-ainsasse isikusse, kes elab oma eesmärkide tähe all vaikelu, osana loodusest, samal ajal kõigest ja kõigist eraldi. Ehk teisisõnu, mis oleks juhtunud siis, kui filmi peategelane, sõdur Jake Sully oleks jäänud üksi Pandora looduse keskele. Üldlevinud arusaama kohaselt päädib pikaaegne eraldatus uue elu õppimise ja kohandumisrituaalide järel ikka hullumeelsusega.
Koomika koorest koorub välja moraal austusest, usaldusest ja teineteise leidmisest, aga seda on raske tõsiselt võtta. Nalja saab nimelt päris palju. Ja kuigi Ashilevi ei ole enda sõnul teinud paroodiažanri alla paigutuvat lavastust, kõnnib „Avatar” oskuslikult hea ja halva nalja piiril.
Lõppude lõpuks on kõik ikka nagu filmis – eriefektid äratavad tähelepanu ja moraal paneb naerma.
„Avatar”
Lavastaja Jim Ashilevi
Mängivad Joonas Parve ja Anatoli Tafitšuk
Esietendus 13. jaanuaril Tallinnas Cabaret Rhizome’is
