ASKO KÜNNAP: Raske käega taotud raamat iidse kunstiala meistrilt
Teiseks: usun endiselt Oscar Wilde’i sõnadesse ja arvan vaatamata kõigele, mida kriitikud-kuraatorid viimasel ajal jutlustavad, et kunstnik on endiselt ilusate asjade looja, mitte purkipuuksutaja või halvastimonteeritud koduvideote filmija. Kolmandaks: Heigo Jelle sepatööga, teadmata küll alati autorsust või autorit, olen Tallinnas elades ja tegutsedes mitmel kummalisel moel kokku puutunud.
Tegemist on eelkõige pildialbumiga. Ja mahuka pildimaterjali on Jelle ise kokku pildistanud. Enamasti professionaalselt, kohati kahjuks siiski, tõenäoliselt tulenevalt tingimustest (muist objekte asub eramutes, on valminud juba aastaid tagasi jne) veidi ebaühtlase kvaliteediga. Mõned vägevad ja detailirohked sepisväravad Tallinna vanalinnas väärinuks küll ümberpildistamise vaeva. Paar päästikuvajutust on mahult ju päris tühine töö võrreldes nende väravate kuumast rauast välja tagumisega.
Kujundanud on raamatu Pärtel Eelmaa, viimase aja kõige uhkemate metallikunsti kataloogide “Metall II”, “ÕhuLoss” ja “Twilight” kujundaja. Ilmselt siis teemaga põhjalikult tuttav ja sellest läbi põimunud. Eelmaa ei karda ei piltide ega tekstiga julgelt ja omas kindlas laadis ümber käia, jätab aga peategelaseks raamatus siiski Jelle sepised, mitte graafilise disaini. Au talle! Eriti hingamisruumi ja vaba pinna eest, mis ülitiheda materjali vahel kannavad nagu pausid vaikust teatrilaval.
Raamatu jagavad mõttelistesse osadesse Heigo Jelle napid sõnavõtud kunstist ja sepakunstist, sepa kutsest, kunsti ja käsitöö omavahelistest suhetest. Tekst mõjub peaaegu lõikudena intervjuust, kust küsimused eemaldatud ja alles vaid sepa selged ja maakeelsed, liigsest konseptualismitsemisest ja diskursustsemisest vabad vastused. Jutt kõnetab oma eluterve realismiga ka metallikunstiga mitte kokkupuutunud lugejaid.
Jelle kõneleb: sepp olla tähendab pidada elukutset, kus mitme tuhande aasta pikkune rida ametivendi oma tehtud tööde ja elatud eludega nõudlikul pilgul kuklasse vaatavad. On ju tore, kui on niisugune vägev mass seljataga, aga samas tekitab see suurt kiusatust ka oma pilk sinnasamasse, tahapoole suunata ning järgmisel hetkel oledki juba näoga mineviku ja seljaga tuleviku poole. See on tegelikult hääbuja asend.
Vahelduseks viimase kümnendi tavadele on ka teksti inglis- ja saksakeelsed tõlked korralikult seatud ja toimetatud, vastavalt siis Ulvi Haagenseni ja Mati Sirkeli poolt. Ei pea üllitist välismaisele sõbrale kinkides ebamääraseid vabandusi kõrvale mõmisema.
Üht siiski oleksin tahtnud raamatus rohkem näha ja lugeda – kommentaare ja taustainformatsiooni. Kui pikemad pildiallkirjad kujunduslikust seisukohast kujundajale mürana tundusid, võinuks need kas või raamatu lõppu lisada. Enamasti on piirdutud vaid kunstitöö valmimise aastaarvuga, samas kui igasugune vihje taustsüsteemile vms üldhuvitav teave on tegijate teada jäetud. Tahaks lugeda pooltki lauset kahekäemõõkadest lk 81 või salapärasest objektist lk 59 (ohtralt kauneid orgaanilise vormiga Gigeri maale meenutavaid raudroideid). Et miks ja kellele?
Mina pole sepahaamrit käes hoidnud, ei rohkem kui poisikesena vaarisa poollagunenud sepikojas külma ääsi ees. Seepärast tundub sepatöö hämar ja müstiline, sild ühte teise ajastusse kuskil mütoloogia ja teadusliku ajaloo piiril. Eimillestki tekib miski. Põrmust saab vägev värav või terav nuga.
Aga Jelle töödega olen tuttav tahes-tahtmata. Kui elasin Harju tänaval kirjanike maja pööningul ja olin väravapuldi koju unustanud, ronisin rohkem kui korra üle teravapiigilise harjaga sepisvärava (lk 48–49), mis sinna aastal 2002 võluvitsa viipel tekkis. Korra jätsin ka pool mantlivoodrit ühe eriti õela oga otsa.
Raudvärav ja Abloy
Värav paigaldati sinna asendama madalamat ja ogadeta 1960-ndate sepistust, mille stiili ja proportsioone uus ja kurjem versioon suurepäraselt järgis. Harva on osatud tollast sulaaja modernismi hinnata ja stiilitu tänapäevase standardlahendusega mitte ära rikkuda. Eks originaalvärav oli oma madala horisontaalse kompositsiooniga elegantne küll, aga see elegants maksis ainuüksi mulle kolm purustatud auto külgakent ja kaks makki. Ajad olid muutunud karmiks, kurb tõdeda.
Oma tollases kontoris igapäevast leiba teenimas käisin läbi Jelle 1997. aastal sepistet värava (lk 42), mis sulgeb ööseks kangialuse Burmani ja Perna 1914. aastal valminud võimsa kivihoone all Viru tn 4. Maja on oluline tükk Eesti ahtakesest arhitektuuriajaloost, uusklassitsismile ja juugendile vihjav raudvärav lisab selle fassaadile sobiva prossi. Muide, on ka päris praktiline – olen seda üritanud lahti muukida, kui lukk jukerdas. Ja see lukk polnud sepatöö, oli esimene ettejuhtuv Abloy, ilmselt mitte mõeldud välitingimustesse. Kindlasti mõne õnnetu kinnisvarahaldaja, mitte Jelle valik. Ajad olid muutunud ihnsaks ja mõtlemine väikseks, kurb tõdeda.
Kolmas paik, kus olen kohtunud Heigo Jelle sepatööga, on Jaani kirik Tartus (lk 84–85). Lapsena kõndisin, niipalju kui plangud lubasid, ringiratast ümber varemeis hoone ja loendasin terrakotanägusid karniisil, joonistasin abituid jooniseid restaureerimisest. Üks mu lemmikraamatuist oli tollal algklassides “Ullmann Gothic”.
Jaani kiriku värskelt taastatud interjööris, kus ühegi konkreetse ajalooperioodi ajastutruudust taaslavastada polnud mõtet (eri sajandid on üksteise alt välja koorunud ja varisenud, hoone on korduvalt põlenud, taastatud, ümber ehitatud jne), mõjub praegune lihtne ja ajatu lahendus arhitektuuribüroolt Laika, Strelka ja Belka väga õigena, põhjamaiselt pühana.
Heigo Jelle sepised, samuti matkimata ühtegi konkreetset perioodi, on karused ning seisavad rinnatiste ja võreväravatena hoone üldiste mahtudega usutavas proportsioonis. Sepistatud detailide tahtlikult tuim kordumine ühtlaseks mustriks mõjub modernistlikult, tööstusrevolutsioonijärgselt, raskepärasus varakeskaegselt. Kui ilm satub olema päikseline, tasub tähelepanu pöörata ka mustritele, mille sepised põrandatele ja seintele joonistavad, varjudele, mis koos telliste või põrandakivide rütmiga seal uut salapärast maatriksit tekitavad.
Selline sepa koostatud ja kirjutatud raamat oma sepatöödest, sepa enda poolt pildistatuna, on üks kummaline, Potterite, Coelhode ja kokaraamatute taustal kindlasti ka marginaalne üllitis. Kohati, tänu puuduvaile pildiallkirjadele ja muudele selgitustele, ka päris krüptiline. Aga see-eest ilus ja mastaapne. Rõõm, et aastatepikkune töö on väärikalt kaanetatud ja huvilistele või muidu ilusate raamatute kogujatele vaadata ja arutada antud. Hõõgugu ääsid, raksugu vasarad!
