“See ei ole minu isikuteater,” ütleb Assauwe teatri kunstiline juht Jaanika Juhanson, kes on ühtlasi Viljandi kultuuriakadeemia III kursuse lavastajatudeng. Ka teised liikmed on sama kooli kasvandikud.

Ometi ei ole tegu Viljandi kultuuriakadeemia teatriga, plaanis on kaasata inimesi ka teistest teatrikoolidest. Teatrist saab uute teatriinimeste puhver kooli ja edasise kutsetöö vahel.

Tihe liikumiskeel

30. augustil esietendunud K. Dragunskaja näidendis “Igavesti… igaveseks” püüdleb lavastaja järjest enam füüsilise teatri poole. “Aga lavastusse seotud tantsulised kohad ei ole seal väljalõiked, vaid on kasvanud välja näitlejate loomulikust liikumisest.

Püüan alati leida liikumisjooniseid, mis ei oleks näitlejatele mugavad – siis on rohkem elu,” annab Jaanika ülevaate oma lavastajaesteetikast. “Valgus on minu jaoks olulisem kui mööbel. Loomulikult on vaja pinda, kuhu langeda.”

Erootiliselt kassilikud naised, kes oma ahvatlustega meestele kurnavaks osutuvad, ning luuseritest mehed, kes ei suuda täita naiste unistusi – tulemuseks on tiheda liikumis- ja helikeelega uuslavastus, kus inimestevaheline intensiivne võitlus käib vee-elemendi vahendusel.