AFP

Juba 30 aasta eest leiutatud rasvarikas dieet, mis sellegipoolest ülemäärastest kilodest vabaneda aitab, elab enamiku toitumisteadlaste kriitikast hoolimata läbi taassündi.

Viimastel kuudel on nii erialakirjanduses kui massimeedias korduvalt lahatud kuulsa ja vastuolulise Atkinsi dieedi kasulikkust ja kahjulikkust. Võimalik, et tõuke selleks andis lisaks mõne ulatusliku uurimuse valmimisele ka dieedi leiutaja Robert Atkinsi surm. Ning kuigi mainekaist toitumisteadlastest kriitikuid jagub ikka veel kuhjaga, on vaekauss kaldumas dieedi pooldajate või vähemalt selle toimimise tunnistajate poole.

Staarid järgivad seda dieeti

Atkinsi raamatuid müüakse paljude maade edetabelite põhjal kuni kolm korda rohkem kui muid mitteilukirjanduslikke raamatuid. Üsnagi põhjalik katsejänestega teadusuurimus on tõestanud, et süsivesikutest loobudes ja rasva ning proteiine pelgamata on võimalik tavapäraste dieetidega võrreldes kaks korda kiiremini kaalu vähendada. Nakatavat eeskuju pakuvad staarid Jennifer Aniston, Brad Pitt, Catherine Zeta Jones, Renee Zellweger, Geri Halliwell, Sarah Jessica Parker, kui loetleda vaid mõningaid näitlejaid, kelle Atkinsi dieediga saavutatud kehajooni võivad kõik filmihuvilised imetleda.

Sellegipoolest teatas näiteks ajaleht Daily Telegraph sel nädalal, et üks maailma juhtivaid toitumisspetsialiste peab Atkinsi dieeti pseudoteaduseks. “Erakordselt rasvarikkad dieedid, mis välistavad terved toitainete rühmad, on tasakaalustamata, katsetamata ning võivad tekitada tõsiseid terviseprobleeme,” hoiatas Cambridge’i inimtoitumise meditsiinilise uurimise keskuse doktor Susan Jebb.

Doktor Jebbil on õigus, et Atkinsi dieet ja mõned teised selle eeskujul kokku pandud toitumisvalemid on väga rasvarikkad. Täpsemini ei ole rasvased toidud nagu praetud peekoniviilud munaga keelatud, küll aga on välistatud nii palju kui võimalik süsivesikuid ehk oluliselt vähem tuleb süüa näiteks kartuleid, makarone, leiba-saia, aga ka aedvilju.

Seega on Jebbil õigus selleski osas, et säärane toitumine on tasakaalustamata, kuid eks tegelikult ole seda ka tavapäraseks saanud dieedid, mis näevad ette rasvavaest ja samas just ohtralt igasugusest taimsest kraamist toitumist.

Kas aga Atkinsi dieediga võib kilodest vabanedes oma tervise hoopis tuksi keerata? On ju näiteks teada, et süsivesikute vaesus võib tekitada tõsiseid neerukahjustusi. Seegi on võimalik, eriti pikemaajalisi mõjusid silmas pidades, kuigi viimased suuremad uuringud Atkinsi dieedi kahjulikkust ei tõesta.

Alanenud kaal jääb püsima

Pigem vastupidi – ülimalt mainekas erialaajakirjas New England Journal of Medicine avaldatud uurimus viitab selle kasulikkusele. Ameerika teadlased jagasid hulga katsejäneseid ehk 64 ülekaalulist 44-aastast meest ja naist keskmise kehakaaluga 98 kilo kaheks grupiks. Esimene rühm järgis Atkinsi dieeti, teine rühm pidi sööma nii, et toidus oleks 60 protsenti süsivesikuid, 25 protsenti rasva ja 15 protsenti proteiini. Kalorite arvestuses seati meestele päevaseks piiriks 1500–1800, naistele 1200–1500 kalorit.

Kontrollimisi tehti kolme, kuue ja 12 kuu järel. Selgus, et algfaasis kaotasid Atkinsi dieedi pidajad kaks korda enam kaalu kui tavasööjad. Kolme kuuga said atkinslased keskmiselt lahti kaheksast kilost, samas kui teise rühma keskmine kaalukaotus piirdus 3,8 kiloga. Kuue kuuga olid näitajad vastavalt 9,6 ja 5,2. Aasta hiljem hakkas aga vahe siiski vähenema ning tulemus kahanema: Atkinsi jüngrite keskmine saavutus oli 7,2 kilo, teistel 4,4. Neid viimaseid tulemusi aga ei pea teadlased järelduste tegemisel piisavaiks, sest peaaegu pooled katsejänestest olid selleks ajaks dieedi pidamisest loobunud.

Järeldused, mida uurimisega tegelnud Pennsylvania ülikooli professori Gary Fosteri sõnul saab teha, on aga järgmised: Atkinsi dieet suurendab oluliselt HDL-i ehk “hea” kolesterooli taset, vähendab tublisti triglütseriidi ehk veres leiduva ja kahjulikuks peetava rasvhappe taset ning tõenäoliselt püsib alanenud kehakaal kindlamini kui tava- ehk rasvavaeste dieetide puhul.

Mis on Atkinsi dieet?

See on toitumine, milles on oluliselt vähendatud süsivesikute ja suurendatud proteiinide osa. Teisisõnu koosneb see lihast, munadest, kalast, juustust, vähesel määral köögiviljadest, võist ja õlist. Loobuma peab leivast-saiast, pastaroogadest, enamikust juurviljadest, riisist, kartulist, küpsistest, suhkrust, piimast. Esimese kahe nädala jooksul on väga rangelt piiratud süsivesikute hulk, mis peab jääma kõigest 20 grammi piiresse. Näiteks ainuüksi üks banaan sisaldab neid keskmiselt 22 grammi. Hiljem süsivesikute hulka suurendatakse, kuid kõigest 40 grammini päevas. Magusained ei ole lubatud.

Milline näeb välja tavapärane päevane toidusedel?

Lihtsustatult võiks esimese ehk kõige olulisema faasi päevane toitumine koosneda omletist singi, tomatite ja avokaadoga hommikul, grillkanast salatiga lõunal, biifsteegist röstitud asparaagusega ja s×okolaaditrühvlitest õhtul, millele võib veel hiljem lisaks näksida külmi lihaviilukesi või isegi pista kinni ühe juustuburgeri.

Miks selline dieet kriitikat pälvib?

Eelkõige seetõttu, et sisaldab väga vähe puu- ja köögivilju – mille ohtrat söömist peavad teadagi väga tähtsaks peaaegu et kõik toitumisspetsialistid – ja seega vähe kiudaineid. Samuti on selles lubatud palju rasva, mille vähendamise trummi on dieedispetsid aastakümneid tagunud. Puudulikult saab organism ka vitamiine, mille kompenseerimiseks tuleb Atkinsi dieeti pidades tarvitada vitamiinitablette. Pikemaajalised mõjud ei ole selged, mõned eksperdid hoiatavad eriti neerukahjustuste, südamehädade ja ka vähiohu eest.

Kes on Robert Atkins?

Ameerika toitumisteadlane Robert Atkins sai tuntuks 1972. aastal, kui ta avaldas osalt enda kogemustele tuginevad ja enda sõnul pöördelised soovitused kehakaalu vähendamiseks. Hiljem Atkinsi dieedina tuntuks saanud soovitused avaldati bestselleriks tõusnud raamatus “Doktor Atkinsi dieedirevolutsioon”, millele hiljem lisandusid mitu ideed edasi arendavat teost, muu hulgas näiteks Atkinsi retseptiraamat. 1930. aastal sündinud Atkins õppis Michigani ülikoolis ja Cornelli meditsiinikoolis, spetsialiseerudes kardioloogiale. Toitumisteadusest huvitus ta 33-aastasena, kui tal enda sõnul oli juba kolmekordne lõug liigse kehakaalu näitajana. Rasvarikka dieedini jõudis ta seejärel enda peal katsetades ning meie eelajalooliste eellaste teadaolevaid toitumisharjumusi arvestades. 2002. aastal aga tabas Atkinsit südameatakk. Kriitikud panid kiiresti süü tema dieedile, kuid Atkins ise jäi kindlaks, et põhjuseks oli krooniline südamelihase põletik. Sel kevadel kukkus ta New Yorgi jäisel tänaval peaga vastu maad, sai ajukahjustuse ning vajus koomasse, millest väljumata suri.

Allikas: Times