Avangardist Lapin tõmbas modernismile koti pähe
Lapin sasis Eesti kunstielul tukast kinni 1960-ndate lõpul kõrgestiharitud avangardistliku arhitektina, kes samas pidi möönma, et tegelikus elus käivad asjad hoopis teistmoodi, kui Tatlin ja Malevits seda plaanisid. Tema loomingus moodustus sellest äratundmisest painav maailmavaateline konflikt. 1990-ndail sai see skisma endale nn suprealistlikud palgejooned. Lapini tollases graafikas kohtusid kõige räigem porno ja kõige ülevamad geomeetrilised kujundid vene suprematistide heroilisest loomepärandist.
Tegelikult on sellised naljad, küll mahedamal moel, läbinud Lapini loomingut vaata et algusest peale. Juba siis, kui ta noore mehena avastas popkunsti koomiksimaailma, asus ta suprematistlikke triipe, ruute, ringe ja kolmnurki kokku keevitama mingiteks pupujukude koomilisteks elulugudeks.
Nüüd, uue aastatuhande õilmitsevas kapitalismis, kus eesti popkunst võib lisaks läänele juuri ajada ka kohalikus moekas tarbimiskultuuris, on Lapin oma senistele tükkidele veel ühe vindi peale keeranud.
Kõik teavad, mis on triipkood. Ja ei viitsigi neid markeeringuid enam vahtida, sest nende teave on rohkem kaupmeestele – asjameestele, kes tarbijaile sööki sisse ja riideid selga ajavad. Lapin aga võtab need kõiketeadvad triibud-vöödid ning teeb neist tiba ülevat kunsti. Ja teeb nii, et sünnib midagi ajatut, universaalset, lõpmatut ja lõplikku üheaegselt. Tarbimisühiskond ja kaubaküllus kui kättejõudnud helge tulevik! Sinimustvalged triipkoodid – miks ka mitte! Kihnu seelikute värvitriip vöötide sees – samuti väga hea! Triibust on saanud universaalne kultuurikood, uus esperanto, millesse saab kirja panna kogu maailma etnilise koloriidi. See mõttekäik astub aga kannale klassikalise avangardi aadetele, mis pühitsesid ühte universaalset kunstikeelt kõikidele maailma kultuurrahvastele ja väitsid selle olevat ka leidnud. Lapin leidis ka midagi ja seisab tehtud näoga selle kõrval. Pildid on rangelt ja askeetlikult avangardsed, kuid nende tagamõte taas väikestviisi ilkuv. Naerda võib, aga ainult läbi pisarate.
Põranda all ja peal
Lapin esindab markantselt põlvkonda, kes on kogu elu vaadanud nii ülevate avangardistlike aadete kui ka magusate popkunsti kujundite poole.
Vahelduva eduga on need kaks suunda palendanud selliste kunstnike loomet nagu Kaljo Põllu, Tiit Pääsuke, Andres Tolts, Ando Keskküla ja Enn Põldroos.
Nemad esindavad midagi sümptomaatilist – tehakse korraga nii moodsat kui klassikalist ja üritatakse olla korraga nii põranda all kui ka peal.
Näitus
Leonhard Lapin
