„Avo oli väga värvikas isiksus, kes ei kippunud ise küll tüli norima, aga kuuldavasti oli tal kolleegidega konflikte. Seejuures oli ta väga soe ja kena inimene. Mina sain temaga väga hästi läbi, olime mingil eluperioodil väga head sõbrad, suhtlesime palju ja ilmselt olen ma temaga kõige rohkem koostööd teinud kunstiinimene üldse – alates „Klaabust” kuni tema viimase filmini („Minek”, 1990). Ta armastas ekstreemsusi ja tegi ka endaga eksperimente. Ma ei teagi kedagi teist, kes oleks selliste äärmusteni läinud.

Tema oli näiteks minu tutvusringkonnas ainuke inimene, kes oli nälginud 28 päeva järjest ja seda lausa mitu korda. 1983 hakkasime „Naksitralle” tegema ja sõitsime Tallinnfilmi bussiga Lõuna-Eestisse, et seal lilli ja Viljandi linna pildistada. Peale meie olid kindlasti kaasas ka Mati Kütt ja Edgar Valter, võib-olla ka operaator Janno Põldma. Avo oli jälle umbes kümme päeva nälginud ja mingil hetkel ütles ta kuskil külapoe juures, et nüüd peatume. Ostis neli-viis šokolaaditahvlit ja mitu suurt halvaad ning sõi meie silme all kõik ära. Pärast nälgimist oli see täiesti eluohtlik, aga selliseid asju ta tegi.

Edasi lugedes saab teada, milliste sõnadega meenutavat meest veel filmikriitik Tarmo Teder ja Tähekese peatoimetaja Ilona Martson.


Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: