Shanteli kontsert on kõike muud kui tuim elamus. (Foto: Michael Namberger / Essay Recordings)

Ida-Euroopa välistudengile tundub Helsingi nagu Alice’i imedemaa – linn, kus rasvane piim maksab vähem kui rasvatu ja kuhu satuvad esinema muusikud, kellest Eestis ainult unistad. Muidugi ei käi jutt peavoolustaaridest, probleem on Eestis just alternatiivse valikuga. Ometi on Shantelit alternatiivseks nimetada isegi pisut naljakas, sest oma nišis, etnopopis on ta staar. Eesti publik võiks teda teada näiteks tänu „Borati” filmile, mille heliriba jaoks ta mõned lood miksis.

Olen palju mõelnud, milles seisneb Shanteli fenomen. Ilmselt on asi julguses materjaliga täiesti häbitult ringi käia. Ta segab kõikvõimalikke žanre alates mustlasmuusikast ja lõpetades rokiga, laseb kõlada traditsioonilistel rütmidel ja keerab neile siis räige tümaka taha, mängib eri rahvaste viise, teeb neile ise totakad ingliskeelsed sõnad – ja tulemus on jalustrabav. Naljakas, tantsuline, vulgaarne, sentimentaalne ja tohutult kaasahaarav.

Avalehele
0 Kommentaari