Esimesest Baltoscandalist on möödas 30 aastat. Järjekorranumber oli üle aasta toimuval festivalil aga 16. Seekordne festival sündis erilisel ajal ja oli eriline mitmel põhjusel.

Lõpuni kindel ma ei ole, ent seekordne Baltoscandal võis olla selle suve ainus Euroopas füüsiliselt toimuv teatrifestival. Kui mitte ainus, siis igal juhul üks väheseid. Samuti ei suuda ma oma teatrimälust leida olukorda, kus nii lühikese aja jooksul oleks toimunud nii palju esietendusi: nelja päevaga üheksa.

Muidu on Baltoscandali selgroog olnud pigem välismaised lavastused, mis toovad siinsesse pilti teistmoodi hingamist ja mida Eestis üldiselt ei ole võimalik näha. Ent nüüd võivad ka festivalil mitte käinud tuttavatelt uurida, kuidas siis oli, ja edaspidi paremaid palu vaatama minna.

Siiani on üsna segane, kuidas Eesti teatrid edaspidi hajutatuse ja muude ohutusreeglitega tegelevad. Sellisel ajal oli Baltoscandali korraldada kindlasti riskantne, ent seda enam hoiduti festivalil muudest riskidest. Ohutusreegleid järgiti, inimesed istusid saalides hajutatult: üle ühe või eraldi seatud toolidega. Üksikuid erandeid siiski oli. Saan aru mõtteviisist, et kui on kaasaga samas autos teatrisse tuldud, miks ei või temaga saalis kõrvuti istuda. Ent kui reeglid on selgelt öeldud ja kirja pandud, on jabur näha, et neist on ükskõik juhtumisi just härradel (ühes kaaslastega) kultuuriministeeriumist. Ei kujuta ette, kuidas saab pärast seda teatritele ja publikule ettekirjutusi teha.

Pisut teistmoodi vastuvõtt

Teatrifestivalid pakuvad alati võimaluse näha kontsentreeritult palju etendusi, ent see ei tähenda ainult kvantiteeti, vaid ka pisut teistmoodi vastuvõttu. Muidugi on see üheti võimalus leida kiiresti lemmikud. Teisalt jätab teatrimaraton vähem aega lavastusi analüüsida. Kolmandat pidi on festivalid aga sageli koht, kus võib hakata tekkima laiem pilt, omamoodi superlavastus. Ideaalis moel, mis on initsieeritud kunstilise juhi valikutest. Sel aastal võis Baltoscandali kunstiline juht Priit Raud festivalil osalevate lavastuste lõpptulemusi üksnes aimata.
Ruslan Stepanov ja Karl Saks ühes teatriajaloo pikemas stseenis
Foto: Joosep Pank

Ent just lavastusteülene aspekt mõjus minule seekord eriti võimsalt. Kolmanda päeva lõpuks olin vaadanud kaheksat etendust/filmi, millest ükski polnud veel võimsalt kõnetanud. Suhestusin kas üksikute stseenide või teemaliinidega, helikujunduse või visuaalse poolega. Ent terviklikku kogemust, kus oleksin tundnud, et kõnetab nii teemavalik kui ka selle vormiline lahendus, minu jaoks ei olnud. Küll aga tekkis aeg-ajalt rohkem või vähem masohhistlikul moel nauditav fluidum, kus etendused üksteisesse sulavad, nii et ei domineeri nende sisu, vaid viis vaadata. Viis, kuidas mitte pidevalt mõtestada, vaid lasta olla.

Tajudele pakkus kõdi näiteks Liis Varese „Sinust saab tantsija!”, kus oli ühendatud Kristi Kongi mõjus, värve muutev visuaalne pool ja kaks etendajat, Katariina Unt ja Helen Reitsnik, kellest ühe tugevus on pigem hääl, teisel keha. On võluv näha, kui tundlikud on nende reaktsioonid vähimatelegi sisenditele.

On võluv näha, kui tundlikud on nende reaktsioonid vähimatelegi sisenditele.

Karl Saksa „Planet Alexithymias” olid laval kaks minu Eesti tantsumaailma lemmikut, Karl Saks ja Ruslan Stepanov. Nautisin helikujunduse võimet ruumile vormi ja struktuuri anda. Ja lõpustseeni, kus kontaktimprovisatsioonis justkui kõik valesti läheb. Ent hoolimata tõdemusest, et aeglust mõistavad need tantsijad kanda ja kompositsiooni valdab Saks suurepäraselt, ei saanud ma terviku puhul edasi küsimusest: miks? Pärast lugesin huviga lavastuse tutvustust ja oskasin vaid tõdeda, et see jäi minu jaoks etendusest eraldiseisvaks.

Sveta Grigorjeva on üks esinejaid, kelle isikupära ning lähenemist tekstile ja tantsule pean vägagi huvitavaks ja sageli ka laiemates diskussioonides oluliseks. Loengu-performance’i-tantsu „TEKHNE” teemapüstitus, sisuliselt tants ise, oli minu jaoks selline, millega suudan suhestuda kõigest mingi maani. Kunstivorme käsitlevad teosed ongi tavapärasest nõudlikumad, oht üksnes iseenese nabamaastikke vaatlema jääda on suur. Grigorjeva lavastuses oli tants siiski omal kohal, sinnamaani, et end ja publikut sümboolselt tantsu abil tappa.

Ent kui mõelda edasi Eesti moodsa tantsu maastikule laiemalt, siis tahaks seal alustuseks näha rohkem mõtestatud liikumist. Ja alles siis abstraktsemaid mõtisklusi tantsu kui sellise kohta. Mitte et seda üldse poleks, aga on vähe. Kui pole korralikku vundamenti, mida sa siis lammutad?

Kolm minutit

Selle tajude voo omamoodi essentsiks oli hoopis kolm minutit (huvitav, kui paljud lavastused võidaksid, kui sihiksid seda ajalimiiti), mille veetsin Jaapani koreograafi Hiroaki Umeda installatsiooniga „Haptic Installation”. Puhas abstraktne heli- ja visuaalimaailm, kus ei tekkinud kiusatustki hakata sellest välja võluma midagi, mida pole sinna pandud.

Märksõnana tooksin esile ekraanid. Sellele, kas ja kuidas teatrit on võimalik internetti ja (kodustele) ekraanidele üle kanda, on olnud eriolukorra ajal põhjust mõelda ju küll. Ja sellele, kui palju mõjutab vaatajat teadlikkus, kuidas ekraanil nähtu sünnib.

Lähenesin sel festivalil etendustele eelinfot otsimata, üsna puhta lehena.

Lähenesin sel festivalil etendustele eelinfot otsimata, üsna puhta lehena. (See ei ole põhimõtteline hoiak, katsetan kord sedasi, kord teisiti.) Anatoli Tafitšuki / Emer Värgi videolavastuse „K O O S” puhul ei tehtud selgeks, et tegemist on otseülekandega Tallinnas toimuvast. Selline kahtlus tekkis alles siis, kui etendus oli poole peal, ja kindlus tuli sootuks hiljem. Nagu paljudel teistel, kellega jutlesin. Peamine järeldus: teadlikkus toimuva ajalikkusest ja eksimisruumist mõjutab vaatajat üsna palju. See, et tegemist ei ole teatraalse videosalvestisega, vaid reaalajas toimuva tööga. See ei loo kvalitatiivset lõhet lavastuste vahele, aga mõjutab ühe etenduse vaatamist selles ajas ja kohas.

Vahenditelt erinev, ent samuti tehnoloogia võimalustega mängiv lavastus oli e⁻lektroni „Romeo & Julia #5”, kus ekraanilt antud impulsid tähendasid justkui seda, et vaataja võiks alateadvuse tasandil panna kokku „Romeo ja Julia”. Nii et kohale jõuab emotsioon, ent teadvus ei peagi sellele järele jõudma. Visuaalsed ja kiiresti vahelduvad impulsid olid ühendatud loenguvormi (neuroteadlase Aleksander Väljamäe selgitused) ja teatraalsete stseenidega, kus näitlejad lavale ei jõudnud. Samuti võib esile tuua Karl Koppelmaa „Stendhali sündroomi”, kus publik istus kinosaalis, mille ekraanile edastati reaalajas pilti samast majast.
Anatoli Tafitšuki ja Emer Värgi „K O O S” toimus füüsiliselt Tallinnas, ent vormus lavastuseks vaatajate ees kinoekraanil Rakveres.
Ekraanitõmmis

Nende lavastuste puhul oli minu peamine uudishimu selles, kas või millist osa võiksid need mängida vaheetappidena teatri uutes suundades. Just sellepärast kirjeldasin praegu ainult vormi. On raske näha, et täielikult veebi kolimine võiks olla teatri tulevik, ent eriolukord on pannud hoogsamini tööle nii inimesed, kelle jaoks on tehnoloogiaga (ja internetimaailmaga) toimuv niigi huviorbiidis, kui ka neid, keda see muidu ehk kõnetanud ei ole. Võimalus huvitavateks hübriidvormideks on olemas, mõtted on käima lükatud ja ma suhtun sellesse suure ootusega.

Ja ikkagi on vormide kõrval ka sisu. Just siin ei teeks paha, kui mõni väline vaatleja vihjaks vajaduse korral etendajatele, et nende eneserefleksioonid võiksid jääda sinna, kuhu enamikul inimestel: väljapoole lava.

Kaks erilist etendust

Ent vaadates edasi festivalivälisesse maailma, kus üks etendus täidab ühe õhtu, toon esietendustest esile kaks, millest esimest julgen soovitada. Teine kõnetas mind isiklikult vähe, ent pakkus hiljem nii palju kõneainet, et skaala „meeldib / ei meeldi” polegi selle käsitlemiseks küllap õige. Ühtlasi olid need kaks etendust minu programmis festivali viimased. Need on Valters Sīlise „Mul oli nõbu” ja Jarmo Reha „WhiteWash”.

Sīlise lavastuse taustast on juttu olnud juba Eesti Päevalehe eelloos. Vahemärkusena: kultuuriajakirjaniku igavene mure on see, et eelintervjuusid on tore teha, sest seal räägivad kunstnikud, mida nad teha tahavad, ent arvustuste puhul on rõhk juba sellel, mis tegelikult publikuni jõuab. Ja need kaks ei ole alati korrelatsioonis. Sedapuhku ei jäänud tulemus ootustele alla.

„Mul oli nõbu” alus on Läti-Leedu juurtega dramaturgi Rasa Bugavičute-Pēce sügavalt isiklik lugu nõbuga üleskasvamisest. Nõbuks oli juhtumisi Leedu maffias olulisel kohal olnud Deimantas Bugavičius, kelle tellimusmõrvaga seotud protsess (peaosas paraku kaks eestlast) Leedus alles käib.
„Mul oli nõbu”. Natuke ka Balti maffiaketti
Foto: Siim Vahur

Aluseks olnud tekst on tugev, isiklik ja üsna lineaarne, aga võimaldab ometi teha märksa laiemaid üldistusi. Perekonna ja keskkonna mõju, maskuliinsuse eri vormide ja ka näiteks kurjategijatest loodud narratiivide erinevuse kohta eri riikides. Kus kirjutatakse neid tagantjärele kangelasteks, kus vahetavad mafioosnikud muu tähelepanuta tegevusala vähe legaalsemasse sfääri.

Dramaturgi kui peategelase sugulase vaatepunkt on oma peategelasele ühtaegu erakordselt lähedal ja eluvalikute tõttu ka tohutul distantsil. Mäng nende perspektiividega annab loole sügavuse. Kaks näitlejat Rea Lest ja Henrik Kalmet ei lahku kordagi lavalt. Stseenid sünnivad greenscreen’i ja videopildi toel, kus kaks muidu sisuliselt eraldatud tegelast kohtuvad. Ühtlasi meenutab lavastus, kui mitmekülgne näitleja on Rea Lest ja kui veenev ja sobiv võib olla lavapersoon, keda Kalmet lavastusest lavastusse kannab.

Festivalidel kipub ikka olema vähemasti üks lavastus, mis tekitab tugevaid lahkarvamusi. Tundub, et seekord sai sellele rollile kõige lähemale Jarmo Reha „WhiteWash”. Ida-Euroopa mehe identiteedi ja maskuliinsuse teema, mis käib läbi ka Sīlise lavastusest, on siin lahendatud märksa abstraktsemalt, pigem suurte kujundite kui selge narratiivi kaudu.
Jarmo Reha „WhiteWash”
Foto: Alan Proosa

Heli, visuaalne pool ja Reha huvitavalt jõulise etendajana on siinkohal kindlasti märksõnad. Aga sisu… Kujundid jäävad kohati nii üldiseks ja kaugeks, et pakuvad tõlgendamiseks sisendit kas vähe, liiga palju või üsna plakatlikul kujul. Umbkaudu kokku võttes saab lavastusest esile tuua lääne ja ida identiteetide vahel heitlemise. Idaeurooplane vaatab ikka lääne poole, kust paistab justkui kohustuslikus korras ihatav ja vihatav Valge Mehe identiteet.
Jarmo Reha „WhiteWash”
Foto: Alan Proosa

Baltoscandaliks loodi Tsentrumi tühjadesse ruumidesse etenduspaik, kus Reha kehastatud piinatud (siiralt, eneseirooniliselt või vaheldumisi?) idaeuroopa mees pooleteist tunni vältel heitleb küll kipsitolmus, küll savis. Küll küsib, kus see tema valge mehe privileeg siis on, küll peab monoloogi sitast. Jookseb uuesti ja uuesti mööda jooksulinti, käsi sirutatud mõneks ida või lääne maskuliinsusele viitavaks märgiks. Ta kummardab valge mehe kuju postamendi ees (aga kes nendele postamentidele peale valgete meeste muidu ikka nii väga satuvad?), kellega samaväärt valgeks saada pole võimalustki. Aga kas ta üldse tahaks? Ta toob Senegali näitel sisse eri rasside teema, ent markeering jääb põgusaks. Riputab pesunööridele nahku. (Sest puhtal lihal pole värvi ega indentiteeti? Ma ei tea.)

Lavastuses on sisendit arutlemiseks, ent sümbolite tähendusväli mõjus minu jaoks liiga abstraktsena, et võtta lavastusest kaasa tunne, et see on kuidagi avardanud seda, kuidas ma teemat näen või võiksin näha. Omamoodi lisaaspektina tekitas see huvi hoopis selle vastu, et etenduskunstide dramaturgi rolli rohkem lahti mõtestataks. Nimelt on Laur Kaunissaare nimi nii „WhiteWashi” kui ka Kristina Normani „Lighter Than a Womani” dramaturgina kirjas. Normani lavastus on sõnapõhisem, Reha lavastuses on monoloogid kõigest tööriistad, mis on võrdsed teiste lavastuses kasutatutega. Normani lavastust, üks kahest mitte-esietendusest, olin juba varem näinud ja selle kujundikeel veenis mind rohkem. Itaalias töötavate Ukraina päritolu omastehooldajate töö kõrvutamine Itaalia seni ainukese naisastronaudi Samantha Cristoforettiga tähendab, et kõrvuti on seatud teemad ja kujundid, mis loovad tähendusvälju, mis ulatuvad sügavamale esimesest pilgust sotsiaalsele süsteemile. Jällegi, tean, et „WhiteWashi” tagasiside on olnud väga erisugune, nii et ei tahaks enda muljet liiga palju üldistada. Kokku võttes tahaks olla kärbes seinal ja näha dramaturgi tööd etenduskunsti lavastuste puhul.

Baltoscandali kui tervikut peangi seekord erakordseks festivaliks ajal, mis paneb ümber mõtestama teatri vormikeelt. Ja loodan, et tegijail on meeles selle kõrval ka sisule ja publikule tähelepanu pöörata.