Alates 1985. aastast samas koosseisus (Olavi Kasemaa sopransaksofon, Villu Veski altsaksofon, Valdur Neumann tenorsaksofon, Hendrik Nagla baritonsaksofon ning külalistena Sulev Sommer altsaksofonil ja Madis Metsamart löökpillidel) mängiv ansambel tõi sedapuhku kuulajateni küllaltki põneva kava, millest koguni kaks teost kõlasid esiettekandes.

Need olid Lepo Sumera (1950) filmimuusika intonatsioonidel põhinev con Anima (1997) ning Norra klaveripedagoogi ja helilooja Anniken Paulseni (1955) A bit of Kilimanjaro ("Tükike Kilimandzhaarost", 1992). Kolmest kontserdil esitatud meie sajandi helitööst jättis Paulseni huvitava helikeelega teos kompositsiooniliselt kõige terviklikuma mulje ja pani pillimeeste üksteisetunnetuse tõsiselt proovile.

Astor Piazolla (1921-1993) Tango ajalugu eksponeeris saksofoni tema harjumuspärasemas keskkonnas - tantsu- ja klubimuusikas. Kahjuks realiseerus siin üsna teravmeelne tango eri epohhide kujutamise idee pisut väsitavalt pikalevenivate osade, korduva materjali ja kõrge registri pideva domineerimise tõttu. Meeldivaks erandiks oli tsükli viimane, tangot uue muusika kontseptsioonis kujutav osa.

Mängiti ka varasemat muusikat. Kontserdi avateosena esitatud Alessandro Marcello (1684-1750) Kontsert oboele, keelpillidele ja basso continuole d-moll (solist Olavi Kasemaa) kõlas sedapuhku seades saksofonidele. Solisti ja ka "orkestri" mäng oli ladus, ometi tahaks siin nimetada kaht transkriptsioonide mängimisest tulenevat momenti.

Esiteks - sooloinstrumendi ja "orkestri" tämbriline sarnasus. Oboe, mis keelpillide taustal küllaltki selgelt eristub, sulandub saksofoniga asendudes saatehäältega (samuti saksofonid!) liialt. Seda võib küll kompenseerida dünaamikaga (saade vaiksemaks, soolo valjemaks), kuid muusika kannatab ikkagi, pealegi ei saa neljast saksofonist koosnevalt "orkestrilt" lõpmatuseni vaikset mängu nõuda. Teiseks - (suuresti improviseeritava) basso continuo asendamine jäigalt fikseeritud noote mängiva ansambliga vähendab esituse vabadust.

Kontsert tervikuna tuleb kindlasti õnnestunuks lugeda. Huvitav paistis olevat nii mängijail endil kui ka kuulajail, kes aplausiga sugugi kitsid polnud. Tallinna Saksofonikvartett näitas head koosmängu ja seda, et neile meeldib, mida nad teevad. Ja meile ka!

TARMO PAJUSAAR