Baskini ja Everi särav duett
Komöödiameistri Neil Simoni “Päikesepoistes” on juttu kahest meisterlikust komöödianäitlejast, kes mängivad koos, sest austavad sügavalt oma partneri annet. Just sellised vanad komöödiakalad on Simoni “Hotell Californias” Baskin ja Ever – suured staarid, kes pakuvad vaimustavat duetti.
Näitleja millegipärast ei saa vanaduspuhkust. Võib-olla on selle põhjus teatrikunsti loomuses – mitmekesise elu peegeldajana vajab teater ka kõrges eas näitlejat. Simoni “Hotell Californias” võiks Baskini ja Everi mängitud tegelasi vabalt esi-tada keskealised, neljakümnesed näitlejad, kuid Vanalinnastuudio lavastuses saavad need näidendid eluõhtu värvidega seotud lisamõõtme. See mõõde pole morbiidselt kurb, vaid päikseliselt naljakas, veidi mõru alatooniga, mida näitlejad Simoni dialoogide alltekstist osavalt välja toovad.
Lavastuse esimene osa, “Külalised Philadelphiast” toob vaataja ette abielupaari, kus mees jäi naisele hotellitoas tüdrukuga vahele. Juhusliku, naljakal põhjusel sündinud kõrvalehüppe taustal on ses loos mehe ja naise koos elatud elu, kusjuures näitlejate mäng justkui veaks sellele mõistele veel omakorda joone alla. See on Simoni moralism, mis meisterlike näitlejate käes muutub sügavaks inimlikkuseks.
Niisamuti mängib näitleja iga kaasa kolmandas osas “Külalised Londonis”. Everi kehastatud Oscari-galale sõitnud näitlejannas võib ära tunda näiteks kogenud Judi Denchi. Näitlejat, kes on läbi käinud pika tee filmis ja teatrilaval ning juba nii palju kandideerinud kõiksugu auhindadele.
Vast see näitlejate vanusest sündinud kvaliteet on ainuke suur erinevus kuulsa “Hotell California” filmi tõlgendusega. Eriti torkas silma Baskini tõlgenduse sarnasus Sidney Nicholsit mänginud Michael Caine’iga. Seesama aristokraatlik iroonia ja ergas vaim.
Kindlasti pole siin tegu filmikujude kopeerimisega. On loomulik, et näitlejad Simoni tragikoomikat süvitsi järgides sarnastele tulemustele jõuavad.
Teatriõhtu keskmine osa on kui lühike vahemäng, mis pakub vaheldust veidi rämedama koomikaga. Lavastaja kiituseks tuleb öelda, et “Hotell California” areneb Ļanrile omase kiire tempoga. Esimesed kaks ühevaatuselist näidendit tehakse läbi umbes tunniga. Kõik on lakooniline ja lihtne, ka Kustav-Agu Püümani maitsekas kujundus. Et oleks ruumi näitlejale, kellest sõltub komöödia sõnumi jõudmine publikuni.
Lisaks reaalsele näitlejatööle on Baskini ja Everi mängus veel üks lisamõõde, millest rääkis mõlemale pühendatud aplaus teise vaatuse alguses. Aplaus, milles väljendus publiku tänu ja peitub pikem teatrilukku pööratud perspektiiv. Tänu meistritele, kes on pannud tuhandeid inimesi teatrikunsti armastama.
See aplaus võib jääda arusaamatuks meie teatrilugu mittetundvale inimesele, kuid on nii loomulik eestlasele, kes teab oma rahvusliku teatri saavutusi, legende.
Millest räägib Baskini ja Everi, elavate teatrilegendide olemasolu? See räägib Eesti teatri elujõust. On, kuhu poole noortel püüelda.
