Õnneks näib sellelgi pealtnäha kaljukindlal reeglil erandeid olevat. Üks selline on Raul Vaigla, kes esmaspäeval Viru hotelli Grande saalis oma “Soul Of Bassi” projekti elusast peast esitles.

Vaigla erakordsus kõigi nelja-, viie-, kuue- ja enamkeelse basskitarri mängijate hulgas on võime aru saada, mis pill see siis ikkagi on, millel ta musitseerib. Paberile kirjutatuna võib see võime ju äärmiselt endastmõistetav tunduda, ent tegelik elu produtseerib päevast päeva näiteid basskitarristidest, kes tolle Stanley Clarki õelalt pillatud remargi luuks ja lihaks muudavad.

Raul Vaigla ei ürita ilmtingimata domineerida, ehkki too muusikaruum, milles ta liigub, esileronimiseks ohtrasti ahvatlusi pakub. Loomulikult mängis Vaigla esmaspäeval oma instrumenti kõikmõeldavates ebatavalistest võtmetes – küll e-bow (“Shamen Story”), küll kajamasinatega (“3 Women”). Oleks olnud liig nõuda, et ta seda ei teeks. Ent kordagi ei tekkinud tunnet, et meie ees halvas mõttes kübaratrikke sooritatakse. Bass kõlas nagu bass ning seegi pole neil päevil pahatihti enesestmõistetav asi. Kindlasti on Vaigla sama tehniline ning vaimukas bassimängija kui näiteks Jazzkaarel korduvalt esinenud Richard Bona. On vaimukamgi.

Vaigla säravast bändist jäid veel meelde soomlased – vapustav trummar Sami Kuoppamäki ning suurepärane trompetist Tero Saarti (“Walking On Your Shadow” trompetisoolo oli üks kontserdi tipphetki). “Soul Of Bass” hajutas üleeile kaks eelarvamust: esiteks on bassipõhist jazzrokki võimalik vastu kõiki hirme huvitavalt mängida, teiseks võib säärane asi mõningase põhjapoolse abiga siinsamas koduõuel teoks saada.