BBC sümfoonikud rõõmustasid Tallinna publikut
Kolmapäeval sai eesti publik Estonia kontserdisaalis kaasa elada kuulsa BBC Sümfooniaorkestri kontserdile. Dirigeeris Vernon Handley, klaveril soleeris Peter Donohoe. Nii BBC Sümfooniaorkestrist kui ka Vernon Handleyst ja Peter Donohoest on pikemalt kirjutatud 23. oktoobri Päevalehes.
Kontserdi avateos, inglise helilooja Arnold Edward Trevor Baxi (1883-1953) sümfooniline poeem Tintagel kujutab autori sõnul tuulise suvepäeva ookeani avarust ja kõrguvaid rannakaljusid ning on tema tähtsamaid teoseid. Bax on oma loomingus lähtunud Richard Wagneri muusika ja kirjanduse sünteesi ideest, Tintagel kõlabki üsna wagnerlikult. Selle teosega näitas orkester oma klassi juba ära: pehme, vajaduse korral ka väga jõuline kõla, suurepärane koosmäng ja intonatsioon - kõik see, mille üle kõrv rõõmustab. Tasub märkida, et orkester kasutas kontserdil tavalisema, nn ameerika asetuse asemel (milles esimene ja teine viiul kõrvuti istuvad) euroopa asetuseks nimetatavat istumisviisi. Selles paikneb teine viiul dirigendist paremal, otse esimese viiuli vastas. Niisuguse paigutusega tundub heli akustilistel põhjustel "ruumilisem", see omakorda lisab fortele veenvust, samuti on esimese viiuli kõla niimoodi säravam.
Solist ja orkester
Ludvig van Beethoveni (1770-1827) Klaverikontsert nr 3 c-moll op 37 Peter Donohoe soleerimisel näitas orkestrit eelkõige delikaatse saatja rollis ning lasi ka aimu saada uue Steirway klaveri võimalustest tõeliselt võimsa orkestri vastu. Solisti ja orkestri koosmäng oli harjumatult ladus, kuigi Peter Donahoe lubas endale küllaltki palju tempolisi vabadusi. Kujundlikkuse või mängutehnika poolest oleks raske olnud midagi enamat soovida, Peter Donahoe on vaieldamatult kõrget klassi pianist. Et kuulajad nii arvasid, ei lõppenud ovatsioonid enne, kui pianist mängis kontserdi esimese osa lõpetuseks lisapala - Claude Debussy Menestrelid, tehes seda veelgi vabama tõlgendusega ja hüljates sellega ranguse, mis Beethoveni klaverikontserdi ajal veel alles oli.
Inglise helilooja Edward William Elgari (1857-1934) Sümfoonia nr 1 As-duur op 55 esitati kuulajatele juba tuttavaks saanud kvaliteediga, vaid vahetult enne neljanda osa lõppu võis vaskpillide poolt tabada mõningaid rütmilisi ebatäpsusi. Kolmas osa aga - Adagio - üksi juba oleks väärinud kontserdile tulemist.
Muidugi ei pääsenud ka BBC Sümfooniaorkester niisama lihtsalt minema. Publiku nõudmisel esitati lisaks Benjamin Britteni Torm - särtsakalt, mõnuga, näidates veel kord orkestri potentsiaali. Kuigi kuulaja ei pea köögipoolt teadma, tahaks siiski nimetada, et orkester saabus Tallinna kontserdipäeva pärastlõunal ja sai proovi teha vaid üks tund, peaaegu vahetult enne kontserti. Sügav kummardus!
Pillimehele palka, kuulajale malka
Mõnedki kuulajad aga jätaks sellest kummardusest ilma. Sest taas kord tuli kontserdil mitmeid kordi tunda piinlikkust kohaliku publiku harimatuse pärast. Kõrged hinnad ja prestiizhi mõiste olid saali toonud inimesi, kes ilmselt muidu kontserdil ei käi - tsükliliste suurvormide osade vahel aplausi kuulates ei saanud kindel olla, kas orkestrantide näol mitte muiet pole. Võib-olla tuleks kavalehele kirjutada õpetussõnad kontserdi külastajale? Lõpuks koosneb see etikett ju ainult mõnest, kuid see-eest äärmiselt olulisest punktist. Näiteks: kontserdisaalis tuleb olla vaikselt, mitmeosalise teose ettekande puhul aplodeerida alles terve teose lõppedes, s.t pärast viimast osa ehk siis, kui dirigent on näoga publiku poole pööranud. Ning selle, et ülikond ja närimiskumm kokku ei sobi, võib isegi väljaspool kontserdisaali meeles pidada. Või kuidas?
Loodame igatahes, et inglastel jätkub heatahtlikku kannatust meie kasvuraskustest möödavaatamiseks ja et sellisel tasemel esinejaid meile ikka veel tuleb.
TARMO PAJUSAAR
