Nad on pärit linnast, mille lähistel Varg Vikernes – maailma muusikaajaloo õõvastavaim figuur – sündis ja isiksuseks sirgus. See võib ju olla ainus seos kolmapäeval Estonia kontserdisaalis imelist klassikalist muusikat esitanud sümfooniaorkestri ja satanistliku black metal’i ühe looja vahel. Aga võib-olla ka mitte.

Igatahes oli põrgumetalli sõbraks kehastudes väga põnev kõiki neid ülikondade ja õhtukleitidega norra muusikuid kuulata. Sest tegelikult oli nende alumise korruse vanamehe needust nende mängitavas muusikas rohkem, kui esmakuulatusel tunduda võis.

Võtke või Griegi “Peer Gynt”, mille kontserti alustanud imekaunis hommikuteema õige pea sada aastat liiga vara kirjutatud heavy metal’i riffideks paisus. Õlgadeni vajuvate hallide juustega tšellisti silmi tekkis kõiki noid “pam-pam-pam-pam-pampampaa, pampampaa, pampampaa” käike saagides täpselt selline punakas helk, millisega musta metalli mehed tillukestes rokiklubides oma fänne lavalt hüpnotiseerivad.

Rokipeeru välimusega muusikust kaks rida tagapool istunud imekauni viiuldajanna paljastatud õlg eksponeeris kahe püstise sarvega tätoveeringut ja ükskõik kui sulnilt ja malbelt kogu seda meeletut kaadervärki juhtinud dirigent Andrew Litton ka ei mõjunud, jäävad norralased maailma äraarvamatumaks rahvaks ka vilunud ameeriklase taktikepi all. Ja see on erakordselt tore.

6000 nooti minutis

Järgmise “loo” ehk Mendelssohn-Bartholdy “Viiulikontsert e-moll, op 64” ajaks tuli lavale Nikolaj Znaider – Taani viiulivirtuoos, kelle peaaegu sõgeduseni kiired käigud ja ülipuhas toon meenutasid oma tehnilise täiuse otsinguil taas kord metal-muusikute hulgas püha perfektsionsimi fetišit. Znaider kihutas läbi Mendelssohn-Bartholdy muusikaliste kihtide nagu püssikuul, tema imelapse sõrmed tegid viiuliga, mida ise tahtsid, ja jällegi pidi black metal’i fanaatik mugavas Estonia saalitoolis seda ilutulestikku põrnitsedes tõdema, et sama hästi sobinuks kuus tuhat nooti minutis mängiv hiiglane päevinäinud elektrikitarri taha.

Ja siis – täpsemalt, pärast vaheaega – läks asi hoopis cool’iks. Starvinski 1911. aastal kirjutatud “Petruška” on just täpselt see teos, mida mängides maailma üks vanemaid sümfooniaorkestreid end kuuldavalt suurepäraselt tunneb.

Stravinski on stiilipuhas proge metal, mille veatu mängimine on iga noore müramuusiku elu eesmärk. Militaristlik trummipõrin ja leierkastikõlaline hällilaul ühinevad siin vaimustavaks kakofooniaks, mille kaootiliselt visklevate lainete vahel vanakuri valjuhäälselt irvitades kümbleb. Seda sound’i ei ole võimalik internetist “daunlõudida”, nende kümnete ja kümnete akustiliste instrumentide poolt toodetud kaose keskel on vaja ise kohal olla.

Kui see ei ole must metall, siis mis see on?