Berliini festivalilt kostab valju poliitikakära

Neljapäeval avatud Berliini filmifestivalil tõusevad esile poliitilised teemad. Võib öelda, et jälle, sest Berliini festivalil on õigupoolest ju kogu 61-aastase ajaloo vältel olnud juures poliitika hõng.

 Asutati ju festival 1951. aastal okupatsioonivõimude jagatud Berliinis, kus külma sõja jäine hingus ennast pidevalt tunda andis. Festival sai ida-lääne kohtumiseks, kus ühel või teisel viisil kerkisid üles poliitilised teemad. Tänavu on festivali kavas mitu filmi, mis kisuvad üles konfliktseid teemasid. Ralph Fiennese kaasaega toodud Shakespeare’i sõduridraama „Coriolanus” ekraniseeringust sai avalikkus teada varem kui teistest võistluskava filmidest. Jonathan Sagalli „Leesputk” („Lipstikka”) toob kahe Londonis kohtuva Palestiina naise kaudu esile Lähis-Ida sõjalise konflikti. Mitu filmi otsib poliitilist konflikti minevikust. Sakslase Andres Veieli „Kui mitte meie, siis kes” („Wer wenn nicht wir”) läheb tagasi 1960-ndatesse, kui noorsoo seas tärkas vasakpoolne radikalism ja maail­maparandamise vaimustus. Vene filmilavastaja Aleksandr Mindadze film „Laupäeval” („V subotu”) tegevus algab Ukrainas 26. aprillil 1986, kui Tšernobõli tuumajaamas plahvatab reaktor. Sakslase Wolfgang Murnbergeri „Mu parim vaenlane” („Mein bester Feind”) jutustab aga natsiaja painetest kahe Austria härrasmehe näitel.

Hodorkovski ja Panahi

Enne avalikkuse ette jõudmist on meediakära tekitanud Vene poliitvangist Mihhail Hodor­kovskist tehtud dokfilm, mis peaks linastuma esmaspäeval Panorama kavas. Vene päritolu Saksa lavastaja Cyril Tuschi on väitnud, et salapärased jõud on pannud kahel korral pihta arvutid ja meediakandjad, kus film peal. Seda uudist on kollane meedia Euroopas usinalt levitanud. Pealkirja „Hodorkovski” kandev teos on välja kuulutatud 111-minutilisena ja selles saavad sõna ilmselt paljud poliitvangidraamaga seotud inimesed. Pärast festivali peaks film hakkama jooksma kinodes. Eesti filmidest on Saksa filmide kavas LOLA@Berlinale võimalik vaadata siin juba jooksnud Chris Crausi „Polli päevikuid”. Niisamuti on Eesti filmiks peetud siin resideeriva noore prantslanna Eléonore de Montesquiou 8-minutilist lühifilmi „Parole a la femme”, mille aines on pärit Aafrika riigist Togo.

Festivaliga samal ajal toimuval filmiturul esitletakse kõike uut, mis meil on. Linastatakse teoseid „Üks mu sõber”, „Kirjad inglile”, „Surnuaiavahi tütar” ja 3D-formaadis dokfilmi „Monoloogid”, lootuses, et mõni levitaja, festival või telekanal neid mujal maailmas näidata võtab. Tänavuse Berliini filmifestivali puhul räägitakse selle rahvasõbralikust loomusest. Nimelt möödunud aastal koguti rekordilised 300 000 vaatajat. Nüüd siis on arutelusid, kas see arv ületatakse. Festivali juhtkond hoiab üleval poliitilist teemat, mis seotud Iraani filmimeistri Jafar Panahiga, kes kutsuti osalema žürii töös, kuid kelle Allahile meelepärane Iraani võim opositsioonilise tegevuse pärast hoopis türmi pistab. Protestiks linastab festival mitut Panahi filmi. Demonstratiivselt hoitakse žürii töös Panahi jaoks üks tool tühi. Žüriid juhib tänavu nimekasse filmidünastiasse kuuluv diiva Isabella Rossellini. Festivali auhinnad antakse välja 19. veebruaril, mil selguvad Kuld- ja Hõbekarude saajad.