Kummaline algus. Richard Bona kontsert oli lõppkokkuvõttes kõike muud kui keskpärane, kuigi Kameruni päritolu bassimängija etteaste esimesed kolm-neli lugu kippusid vägisi vastupidist kinnitama. Juba pool tundi hiljem seisis Bona meie ees täiesti ümbersündinuna. Aga jah, oli see üldinimlik pabin, eelmisel õhtul mõnes siinses restoranis hullates hangitud väsimus või tont teab mis, ent mehe Tallinna visiit ei tahtnud kohe kuidagi käima minna. Ja minu jaoks kipuvad mistahes sündmuse esimesed viis minutit pahatihti kogu ülejäänu käiku kujundama. Nii juhtuski, et Richard Bona tekitas kaunis vastakaid mõtteid.

Bona ning tema bänd elasid laval justkui kaksikelu. Ühest küljest koosnes see Youssou

N’Douri ning fusioni ristamisel saadavast meeleolumuusikast, mis oma halvimail hetkil vaese mehe Stingina mõjus. Taolises kraamis ujuvad tuhanded kuulaja närve valusalt puudutada kartvad mainstream jazz-raadiojaamad üle maailma. Ei ühtki teravat nurka ega vapustust.

Musitseerimise võlu. Teisest küljest olid need lood, mida Bona mängis piisavalt paindlikud, et enda sisse veel teinegi maailm mahutada. Jutt käib improviseeritud soolojuppidest, mis saksofonist Aaron Heicki käes iseäranis hoogsalt arenesid. Mängitav materjal oli kui kohustuslik raam, millest Bona ja Co musitseerides välja murdsid. Kitarrist Sheryl Bailsey’st oleks ehk suuremat kirglikkust oodanud, kuid üldjoontes möllas bänd vabad käed saanuna suurepäraselt.

Richard Bona on eelkõige basskitarrist. Õnneks ei kippunud ta oma instrumenti ülearu kultiveerima, millega nelja-ning neil päevil ka viiekeelse pilli gurud pahatihti patustavad. Bonal on üht-teist öelda ka laiemale ringile kui ajakirja “Bass Player” tellijad. Tema Jaco Pastoriuse tõlgitsus ei kujunenud mitte vaid tavalise meelelahutuse ja kunsti piire murdnud momendiks, vaid oli ka humoorikaim asi, mida siinkribija silmad ja kõrvad muusikas tunnistanud on.