Boriss Akunin: kriminaalromaanid pole tuim lugemine
— Arvo Pärt on pühendanud oma Los Angelese sümfoonia Mihhail Hodorkovskile. Ta on käinud isegi Hodorkovski eest meelt avaldamas, esinenud avalikkuse ees, mis on hämmastav, kui arvestada Pärdi avalikkusepelgust. Mis on Hodorkovskis peidus, et ta niimoodi inimesi paelub? Mis pani teid kirjutama neid dialooge Hodorkovskiga, mis mõni aeg tagasi Venemaal tähelepanu pälvisid?
— Hodorkovski on väga ilus inimene. Sealjuures ta muutub iga päevaga järjest ilusamaks. Kõik inimesed, kes seda näevad, saavad sellest ilmselgelt aru. See ongi see, mis Hodorkovskis inimesi paelub.
Kui ma räägin ilust, siis pole see mingi väline ilu. Hodorkovski puhul räägin ma tegude ja suhtumiste ilust. See on midagi, mis on meie tänapäevases maailmas väga harv nähtus.
— Kes algatas selle suhtlemise?
— Mina algatasin. Tundsin, et see on üks õige tegu. Mul oli selleks sisemine sund. Minu jaoks on väga huvitav mõista seda inimest. Miks ta teeb nii, nagu ta teeb.
Hodorkovski on minu jaoks väga huvitav inimene ka minu ameti seisukohalt. Ma saan aru, et oma varasemas elus oli ta inimene, kes tundis ebamugavust, kui ta käes oli sulg. Huvitav on see, et nüüd on ta hakanud väga hästi kirjutama. Kui ta kirjutaks näiteks oma eluloo, siis olen veendunud, et see ei oleks lihtsalt üks huvitav raamat, vaid ka väga hästi kirjutatud teos. Ta kirjutab väljapaistvalt hästi.
— Hodorkovski ja teie kriminaalromaanide peategelane Erast Fandorin on riigimehed. Nagu venelased ütlevad – gosudarstvenniki (riigimehed – eesti keeles). Kui palju te nendega samastute? Kas ka teid võib kutsuda riigimeheks?
— Riigimees on praegusel Venemaal muutunud sõimusõnaks. Riigimehe vastand on liberaal ja mina olen pigem liberaal. Arvan, et riik peab olema inimese jaoks ja mitte vastupidi, nagu arvavad riigimehed.
Mis aga puutub Erast Fandorinisse, siis pole tema oma kirjandusliku elu jooksul ka kogu aeg päris ühesugune. Ta vaated muutuvad, ta areneb. Kohaneb sõltuvalt olukorrale. Erast Fandorin ei ole mingisugune James Bond, kes on kogu aeg mingites raamides.
— Lisaks liberaalidele ja riigimeestele püütakse Venemaal inimesi ka slavofiilideks ja läänlasteks jagada. Kumb teie olete?
— Vastaksin sellele küsimusele nii: ma olen iga asja -fiil. Nendes mõistetes, kus on see armastuse sõna, nende poolt olen ka mina. Kus aga on sõna foob, see tähendab vihkamine, siis sellega mina ennast ei seosta.
— Millal Hodorkovski vabaks saab?
— Ta saab vabaks siis, kui Venemaal poliitiline kliima muutub. Siis, kui Venemaa ise muutub. Siin on olemas väga selge paralleel Andrei Sahharoviga. Sahharov vabastati siis, kui poliitiline režiim muutus sisemiselt. Hodorkovski vabaks saamine tähendaks, et on toimunud ka muutus riigi ja ühiskonna saatuses.
— Olete analüüsinud Putini poliitilist süsteemi ja arutlenud selle lammutamise võimaluste üle? Kas see on võimalik ilma desovetiseerimiseta?
— Ei ole. Nõukogude ja vene imperialistlik teadvus langevad paljuski kokku. Aga kirjutades Putinist ei pidanud ma silmas ainult teda. Tema asemel võib olla kes tahes. Putin jätkab sama traditsiooni, kus on ees Maljuta Skuratov, Benckendorffi kolmas osakond, NKVD ja KGB.
Minu ja paljude teiste venemaalaste jaoks on olemas kaks Venemaad. Üks on Venemaa, kus on sund ja vägivald. See on sügavale ühiskonna sisse juurdunud süsteem. Teine on vabaduse ja kõrge kultuuri Venemaa, mida esindavad inimesed, nagu Puškin, Dostojevski ja Andrei Sahharov. Minu ettekujutuse järgi peaks Venemaa ehitama oma ühiskonna selle teise Venemaa väärtuste kohaselt.
— Praegu käib Venemaal Hodorkovski presidendiks valimise kampaania, mis on nonsenss, sest see on juriidiliselt võimatu. Kui tõenäoliseks peate Hodorkovski minekut poliitikasse?
— Ma väga tahaksin, et tal oleks see võimalus. Ma ei ole samas veendunud, et ta seda ise tahab. Mulle tundub, et tema jaoks on esmatähtis saada kokku oma perekonnaga. Aga ma tõesti tahan, et ta osaleks pärast vabakssaamist poliitikas, see oleks Venemaale hea.
— Miks on teie loomingu peategelaste seas nii palju aadlikke?
— Mitte kõik mu peategelased pole aadlikud. Nad on erinevate seisuste esindajad, on isegi põhjakihtidest pärit inimesi. Aga aadlike sattumist minu peategelaste hulka võib seletada minu huviga ühiskondliku evolutsiooni vastu. Evolutsioon sõltub palju sotsiaalsetest liftidest, mis inimesi ühiskonnas edasi veavad. Ühiskonnas kõrgemal kohal asuvatel inimestel on paremad eeldused, neil on paremad võimalused saada hea haridus. Neil on paremad võimalused intellektuaalseks arenguks. Neist on lihtsam kirjutada, kui võtta arvesse mulle huvipakkuvaid aspekte.
— Vennad Mihhalkovid on püüdnud tõstatada Venemaal ühiskondlikku diskussiooni. Nikita on seejuures rõhutanud oma aadlipäritolu. Mida arvate sellest?
— Venemaal praegu aadlit kui sellist pole. Mida saab arvata sellest, kui mõni rumalukene sellega kekutab?
— Miks ei ole teie loomingus teoseid, mille tegevus toimuks nõukogude ajal?
— See ei ole päriselt nii. Mul on mõned nõukogude ajas toimuvad romaanid, nad on ainult eesti keelde tõlkimata. Ühe tegevus toimub Stalini ajal, teisel Brežnevi omas. Aga tõsi on see, et nõukogude aeg on tagasihoidlikult esindatud. Ma ei armasta seda aega. Mind häirib selle aja atribuutika.
Üldiselt tunnen ma suurt huvi erinevate epohhide stiilide vastu. Stalini ajal oli oma stiil. Ma ei armasta seda, kuid see intrigeerib mind.
19. sajandi sündmused huvitavad mind tõesti võrratult rohkem kui nõukogude aeg. Nõukogude ajas oli kõik mustvalge. Hea ja halb on liiga lihtsalt esil. Huvitavad on aga just vahepealsed hallid toonid.
— Erast Fandorin on reisinud mööda Vene impeeriumi. Öelge palun, miks pole ta kordagi sattunud Revalisse või siis Helsingforsi?
— Ma ei valda seda elu. Ma ei saa nii kirjutada, et mõtlen midagi välja, mul on vaja tunnetada. Asi pole isegi faktides. Kui mu romaan viis mu tegelase Bristolisse, siis selleks, et need episoodid valmis kirjutada, sõitsin ma Bristolisse. Mul on vaja viibida minu romaani tegevuskohtades. Siinset elu ma ei tunne piisavalt, et seda oma kirjanduse tegevuskohaks muuta.
Ma sõidan ringi, et saada tuttavaks uute tegevuskohtadega, kus mu tegelased oma elu hakkavad elama. Minu jaoks on kodune koht eelkõige Moskva. Peterburi tunnen halvasti, kui tegevus jõuab Peterburi, siis tavaliselt käin sealseid kohti vaatamas. Näiteks hiljaaegu käisin Sevastopolis ja Lvivis. Varsti sõidan Bakuusse.
— Mis siis ilmub nende sõitude tulemusena? Ehk räägite oma tulevikuplaanidest.
— Sellest, mida käisin tegemas Sevastopolis ja Lvivis, ma rääkida veel ei saa. See on saladus. Minu Bakuu sõit on aga seotud Fandorini tsükliga. Alguses plaanisin, et Fandorini järgmine romaan leiab aset Kesk-Aasias, Buhhaaras. Aga kui tahtsin sinna sõita, siis Usbekistani võimud ei andnud mulle selleks luba. Otsustasin siis selle romaani teise koha peale ringi mängida. Vaatame, kuidas Bakuu selleks sobib.
— Millised on teie põhiliselt viljeldud kriminaalromaani žanri võimalused? Kui palju saab seal tekitada olulist diskussiooni? Miks olete just selle žanri juurde jäänud?
— Olen pidanud kriminaalromaanist lugu lapsest saati. Mind huvitab kriminaalromaani interaktiivsus. See ei ole mitte niisama tuim lugemine, vaid sunnib kaasa mõtlema.
Asi ei ole žanris, vaid selles, kuidas kirjutada. Iseenesest pean ma ebaausaks, kui luuakse midagi täiesti meelelahutuslikku ja siis püütakse sinna sisse sokutada mingi moraalne konks. Püüan nii mitte teha.
— Teie loomingus torkab silma Yukio Mishima nimi, te olete teda väga palju vene keelde tõlkinud. Mis koht on Mishimal teie elus?
— Hakkasin ise oma vabast tahtest Yukio Mishima loomingut tõlkima. Hakkasin seda tegema veel nõukogude ajal, kui Mishima oli täiesti keelatud. Sellepärast hakkasingi tõlkima, et oli keelatud. Tõlkisin enda jaoks, sahtlisse, ilma lootuseta seda kunagi avaldada.
Mishima oli oma hingelt väga noor. Tema kohta võib öelda teenager for ever. Ta jäigi 16-aastaseks ja minu huvi tema vastu poleks jätkunud kauaks, kui ta poleks nii andekas.
Ma pean siiamaani väga lugu sellest, kuidas Mishima kirjeldab, kuidas vaatab elule, kuidas ta psühholoogia seisukohalt ainest käsitleb. Olen temalt palju õppinud. Just Mishima on mind õpetanud loodust kirjeldama. Tavaliselt on loodusekirjeldused igavad, ajavad haigutama. Mishima kirjeldab maastikke nii, et lugu püsib selle kirjelduse peal koos.
— Fandorini romaane on mitu korda ekraniseeritud ja iga kord eri meeskonnaga. Lugejate silme ette pole tekkinud konkreetset Fandorini kuju konkreetsete näojoontega. Kuidas sellesse suhtute?
— See oli minupoolne tingimus, mille filmi loojatele esitasin. Et iga kord, kui tehakse järgmine Fandorini-film, peab olema uus peaosa kehastaja.
Minu Fandorini-romaanide lugejateks on peamiselt naised. Ma kujutan ette, et erinevate naiste kujutluses on erinev prints, kelle nad endale loovad. Sellepärast olengi tahtnud, et Fandorinid oleks erinevad ja ei tekiks mingit ühtset kuju, kellega osa naisi oleks rahul, aga osa pettunud.
— Miks on teie suhe teatriga jahe?
— Ma tõesti ei armasta teatrit, ma ei saa temast aru. Olen kirjutanud mõned näitemängud, kuid seda võib pidada vaimude väljaajamiseks.
On olnud mõned mu romaanide dramatiseeringud, tean praegugi umbes kümmet lavastust, mida mängitakse. Nii Moskvas kui ka provintsis. On mõned mu romaanide põhjal sündinud teatritükid, mis on mind positiivselt üllatanud. Olen neis avastanud oma loomingu väärtusi, mida varem ei näinud. Kuid ikka pean ennast rohkem kino- kui teatriinimeseks.
— Teil on gruusia perekonnanimi ja gruusia rahvusest isa. Milline on side Gruusiaga?
— Mitte mingisugune. Olen oma elu elanud Moskvas. Ei tunne gruusia keelt ega kultuuri. Gruusias olen käinud ühe korra turistina.
— Milliseid tundeid kutsub teis esile viibimine Tallinnas?
— Nõukogude ajal armastasin ma nagu paljud teisedki moskvalased käia Tallinnas. Pärast seda pole ma siin käinud. Linn on muutunud kõvasti. Esimesed pinnapealsed muljed on meeldivad. Mitu mu tuttavat on mulle öelnud, et Eesti on kogu Nõukogude Liidu ainuke osa, millel on õnnestunud liikumine euroopaliku tsivilisatsiooni rüppe. Võiks ju olla nii, et Tallinn ongi koht, kus on hea elada.
Kes ta on?
Boriss Akunin
Vene kirjanik
Kodanikunimi Grigol Tšhartišvili
Sündinud 20. mail 1956 Gruusias
•• Pseudonüüm Akunin on jaapanikeelne sõna, tähendab närukaela.
•• Õppis japanistikat. Oli aastatel 1994–2000 ajakirja Inostrannaja Literatura peatoimetaja asetäitja. Hiljem vabakutseline kirjanik. Tuntuim on kriminaalromaanide tsükkel, kus peategelaseks on nutikas riiginõunik Erast Fandorin.
•• Kirjutanud palju kriminaalromaane ja tõlkinud ilukirjandust jaapani ja inglise keelest.
•• Boriss Akunini populaarsetes võõrkeelsetes iseloomustustes võib kohata tõdemust, et ta on kirjanik, kes on „ühel ajal nii Ian Fleming kui ka Umberto Eco”.
•• On pälvinud Jaapani Tõusva Päikese ordeni neljanda järgu
•• On ajalehele Libaration antud intervjuus võrrelnud Putinit Caligulaga, kes „eelistas, et teda rohkem kardetaks kui austataks”.
•• Mitme vene keeles uue pseudonüümi all ilmunud kirjandusteose puhul on olnud kahtlusi, et tegu on tegelikult Akunini kirjutatuga.
Ilmunud eesti keeles:
•• „Azazel” 2003
•• „Erast Fandorini uurimised: aasta 1876” (eesti keeles 2003)
•• „Erast Fandorini uurimised: aasta 1877” (2003)
•• „Erast Fandorini uurimised: aasta 1877” (2003)
•• „Leviathan” 2003
•• „Türgi gambiit” 2003
•• „Achilleuse surm” 2004
•• „Eriülesanded” 2004
•• „Erast Fandorini uurimised: aasta 1891” (2005)
•• „Erast Fandorini uurimised: aasta 1907” (2005)
•• „Kroonimine” 2005
•• „Riiginõunik” 2005
•• „Surma armuke” 2005
•• „Pelagia ja valge buldog” 2006
•• „Teemantvanker” 2006
•• „Altõnn-tolobass” 2007
•• „Nicolas Fandorin” 2007
•• „Nunn Pelagia uurimised” 2007
•• „Pelagia ja punane kukk” 2007
•• „Pelagia ja must munk” 2007
•• „Nefriitpalvehelmed” 2008
•• „Klassiväline lektüür” 2009
•• „F.M.” 2010
•• „Maailm on lava” 2011
•• Filmiks on Venemaal vändatud Akunini „Azazel” (2001), „Türgi gambiit” 2004, „Riiginõunik” (2005, jooksis ka Eesti kinodes) ja „Pelagia ja valge buldog” 2009. Tänavu on oodata veel kahte Akunini romaani ekraniseeringut.
Blogi:
borisakunin.livejournal.com
