Film väidab, et kui hipide võitlemisi kattis veel variserlikult poliitiline rüü, siis just 1970. aastate algus heitis selle kõrvale ja käis välja nn puhta isikuvabaduse. Piiranguteta seksuaalsus, terav teatraalsus, androgüünsus. Laval ja elus. Filmi üks poptähest kangelane ütleb otsesõnu: kõige tähtsam on imidÏ. Ja tunnistab nii enda kui oma sõbra eest: tahtsime muuta maailma, muutsime aga iseennast.

Põnevustatud pealispinnal hargneb kahest 1970. aastate alguse tähepoisi karjääri ja armulugu, tõus ja langus. Kümme aastat hiljem saab reporter Arthur Stuart (Bale) bossidelt ülesande välja uurida, mis juhtus laulja Brian Slade’iga (RhysMeyers) tegelikult. Slade’i karjääri lõpetas laval fännide silme all püstolikuul, väidetavalt oli aga ekstravagantse tähe surmgi lavastatud. Kunagise iidoli mõistatuslikku kadumist uurides jõuab Arthur välja Slade’i naise Mandy (Collette) ning Slade’i nii laval kui ka elus äratanud laulja Curt Wilde’ini (McGregor).

Lisatasandit asjatundjatele pakub see, et loo peategelaspaar meenutab 70ndate alguse David Bowie’t ja Iggy Popi. Teisalt on filmi pikitud Oscar Wilde’i vaimus mõttemänge. Muidugi on tsitaate “Dorian Gray portreest”. Lugu raamib motiiv Wilde’i “Tähepoisi” muinasjutust. Poiste poolt porri tõugatud “väljavalitu” leiab rohelise kalliskivi. Lõpuks ilmneb, et Arthuri enese otsingud jätkavad Slade’i ja Wilde’i vallandatud ahelreaktsiooni.

Filmi pilt on viimistlenud 70ndate glamuuri kli‰eed 90ndate tehnilise täiuseni. Kui loo sõnum venib kohati liiga “ühte väravasse”, siis asja hoiab üleval kadunud kümnendi muusika. See on tõeline (taas)avastus! Bryan Ferry, Lou Reed, Gary Glitter jt. Pluss originaalmuusika, mis kõlab nagu Ziggy Stardusti aegne Bowie. Sunnib poodi filmimuusika plaati otsima.

Jääb oodata, milliseks vormistatakse tagasivaates aidsiavastuse toonud 1980. aastad.