Punaarmeelased 1945. aastal Unter den Lindenil. Foto: Bundesarchiv

Viimase 24 tunni jooksul (s.o 5. augustil – toim) olen saanud kaasajaloolastelt kergelt irooniliste õnnitlustega e-kirju. Ligipääs raamatutele tuleb võtta kõigilt õpilastelt ja õpetajatelt. (Hämmastav, et õpetajad ei või sel teemal ise otsust langetada.) Mind süüdistatakse Kolmanda Reichi ajal tekkinud stereotüüpide juurutamises ja Joseph Goebbelsi propaganda müüdi arendamises, mille kohaselt saatsid Punaarmee sõdurid korda Saksa naiste massivägistamisi.

Kohati olen imestunud, et neil kulus keelamiseks niigi kaua aega. 13 aastat tagasi, 2002. aastal, kui ilmus minu raamat „Berliin 1945”, süüdistas Vene suursaadik Grigori Karassin (praegune asevälisminister) Londonis mind „valedes, laimamises ja Punaarmee rüvetuses” ja siis kutsus mind lõunale. „Vodkalõuna kahele,” tegi ta ettepaneku. Kokkusaamisel arutasime ajalookäsitluse üle. Ta tegi märkuse, et õudused ja raskused, mida vähemalt kolm generatsiooni nõukogude inimesi pidi üle elama – Esimene maailmasõda, revolutsioon ja kodusõda, näljahädad, inimpuhastused ja sõnulseletamatud piinad natside invasiooni tõttu –, tähendasid, et isegi need, kes stalinismi ei pooldanud, nägid 1945. aasta võitu pühana. Massivägistamiste lisamine oleks suur solvang.

Avalehele
193 Kommentaari
Loe veel: