Briti reklaamfoto esiema värviline maailm

Nüüd on kõigil camp’i ja feminismi fännidel aeg jalad selga võtta ja Rotermanni soolalao poole punuda, sest arhitektuurimuuseumi katusegaleriis avati teisipäeval Yevonde Cumbersi värvifotode näitus.

See proua, olgu muld talle kerge, on tagantjärele osutunud tähtsamaks kui eluajal. Oma loomingulisuse tippu jõudis ta 1930-ndate Londoni kõrgseltskonna maneerliku salongifotograafina, reklaamikunstniku ja värvifoto järjekindla viljelejana. Sellest piisas, et ka omas ajas ilma teha. Oli ju tollane Briti kunstiüldsus tõrges värve fotokunsti lubama ja fotot üldse kunstiks pidama.

Ilusate ihupiltnik

Madame Yevonde aga murdis nii professionaalseid kui ka populaarseid arusaamu. Kõik algas tema nooruse sümpaatiatest varase feminismi vastu, mida tuntakse ka sufraĻettide liikumise nime all. Kummati ei tihanud jõukast keskklassist võrsunud hellik tüdruk täiel rinnal ja avalikult sülitsi minna Edwardi-aegse Inglismaa patriarhismiga ning lasta end märtrina seltskonnal hüljata. Ta eelistas eelarvamusi õõnestada “seestpoolt”. 1910. aastal heitis ta end tollase juhtiva seltskonnafotograafi Lallie Charlesi õpilaseks ja omandas kliendisõbralikkuse kuldreeglid pirtsakate primadonnade ja staarihakatiste kohtlemisel.

Seejärel andis ta oma rahakatele klientidele just seda, mida nad tahtsid, ja rohkemgi veel. Eliidi ihufotograafina täitis ta nende progresseeruva enese-imetluse metsikuimad unistused ja kuhjas need kreemiga üle. Sellelgi näitusel näeme mitut ülesvõtet seeriast, mis kujutab Londoni kõrgseltskonna daame kesk voogavaid draperiisid ja pullitopiseid antiiksete jumalannade, nümfide ning kuningannadena.

Võõristav ohjeldamatus

Sentimentaalsed ohkamised kaotatud kuldaja poole on suurkodanlust muidugi alati iseloomustanud, kuid Madame Yevonde tegi neist suisa oma fotolavastuste peamise teema.

Mitu tema modelli olid tipp-näitlejad, teised aga tõepoolest siniverelised. Esimesed valdasid vilunult kätteõpitud pateetilisi poose, teised aga lihtsalt ei loobunud ühestki juhusest oma üleva sugupuuga lehvitamiseks.

Tulemuseks oli Londoni kõrgklassi nõretav soovunelm enda paigutumisest heroilise ajaloo panteoni. Rammusad värvid, ohjeldamatult paks meik ja mürgilt kriiskav valgusreĻii. Ajaloo kulisside ja rekvisiitide mõõdutu kuhjamine lõi aga kummati võõristava efekti, millest on tänapäeval kinni hakanud nii erinevad kunstnikud nagu ameeriklanna Cindy Sherman ja prantsuse tandem Gilles & Pierre.

Nendegi loomingus ilmuvad inimesed ainult selleks pildile, et etendada mingeid uskumatult muinasjutulisi rolle. Sherman astub oma fotodel ise üles kangestunud stseenides barbiliku koduperenaise argipäevast, kaanetüdruku raskest tööst ja filmidiiva mõrvamisest. Nimetatud prantslased lasevad aga Pegasusel lennelda oma ühistes homoerootilistes fantaasiates. Mõlema looming on õhutust saanud Madame Yevonde’i fotode glamuursest särast. Täna-päeva reklaami- ja moefotost rääkimata.