Kolm aastat tagasi publitseeris Michael Moore Ühendriikides raamatu “Lollid valged mehed”, mis on tänavu Tänapäeva abiga eesti keelde jõudnud. Ka selles raamatus esitab riigikodanik oma riigi presidendile väga konkreetseid küsimusi ja ränki süüdistusi ning pole pidanud paljuks laialt lahti kirjutada probleeme, mis selliseid küsimusi on ajendanud. Valge mehe kultuuriimperialismi sarjamises ja roheluse eestvõitlejana on Moore ületamatu meister, kuid ta pole ainult kihutuskõneleja. Ta armastab numbreid, statistikat, konkreetseid eluloolisi fakte, sõnaga – ümberlükkamatuid tõendeid.

Filmirežissöörinagi on ta ju dokumentalist. Dokumente armastavad aga kõik, kel ülikool mingil põhjusel pooleli jäänud, nendega betoneeritakse alateadlikult mingit lünka. Moore pole erand. Erinevalt laiskadest ja üleolevatest kolledĻipojukestest, kellele diplom avab ukse kõrgseltskonda, teeb Moore usinalt koduseid ülesandeid, surfab internetis ja lappab majandusaruandeid, valimisringkondade meelsuspuhanguid.

Ja raamib kogu leitud pagasi ümber kolledžipoju George W. Bushi antikangelasliku portree. Tõelist klassiviha jagub Moore’il niigi, kuid selle puhub kõrgeks leegiks tõik, et W ju tegelikult ei võitnud valimisi, vaid tegi sohki, vassis, väänas seadust, helistas isale, määris ja õlitas sponsoreid ning irvitas pärast valimisi kodanike üle, teadmata, et kaamera veel käib. Dokumentalist Moore ajab näpuga W järge eluloos ja tõestab, et kõik see pole oluliselt erinev valepresidendi varasematest ja hilisematest harrastustest, hobidest ja nõrkustest. Kujunenud pilt ajendab autorit esitama oma presidendile kolme põhimõttelist küsimust: George, oled sa suuteline täiskasvanu tasemel lugema ja kirjutama? Kas sa oled alkohoolik, ja kui oled, siis kuidas mõjub see ülemjuhataja ametiga toimetulekule? Oled sa kurjategija?

Esimese küsimusele kaldub autor eitavalt vastama, teistele annab raudse “jaa”. Tegu on alko- ja narkolembese jõmmiga, keda on kolm korda korrarikkumise pärast arreteeritud ja kes pandi kõrgkooli ainult sellepärast, et ta perekonnanimi oli Bush ja kes sai samal põhjusel ülikoolidiplomi ning lõpuks ka presidendiameti. Sest “bush” on magic word, eriti tänu W isale ja tema isiklikele sõpradele Ühend-riikide Ülemkohtus. Tänu sellele räägitakse kõnealusest kolledžipojukesest kõikjal Iraagis ja mitte sõnagi kuskil osariigi vanglas, kuhu ta vähegi kehvemate perekondlike eelduste korral oleks sattunud. Läheb tõesti vaja peresõpru ülemkohtus, et sellist kuritegude registrit mätsida kinni Valge Maja aupaistega.

Pätt jääb pätiks ka presidendina. Moore ei võinud raamatu kirjutamise ajal teada, kuhu keerab Bush-juuniori sõjakas välispoliitika, kuid ta loetleb seda, mida W saatis korda esimesel paaril töökuul. Neist nimetatagu siin vaid kahte. Ühendriigid taganesid “rahaliste võimaluste puudusel” (!) rahvusvahelisest Kyoto leppest, mis kohustab maailma riike globaalse soojenemise pidurdamise nimel limiteerima jääkainete õhkupaiskamist. Teine muudatus pole mitte vähem küüniline – keelati rasestumisvastaste vahendite kompenseerimine riigiteenistujaile, küll aga kaetakse jätkuvalt riigieelarvest nende vastavad kulud Viagra ostmiseks. Sellisest hoolimatusest, fallokraatlikust ekspansionismist ja šovinistlikust penetratsioonihimust ei saanudki muud välja kasvada kui Iraagi ökoloogiline, välispoliitiline, sotsiaalne ja moraalne katastroof. Palju õnne, lollid valged mehed!