Nädalavahetusel saabus müügile poksijast-näitlejast laulja Chris Isaaki uus helikandja “Speak Of The Devil”. Pärast mõneaastast pausi tuleb Roy Orbisoni, Elvist ja Buddy Hollyt eelnevatel plaatidel teadlikult matkinud Isaak välja mõneteistkümne värske looga. Isaaki uues loomingus on teatud küpsust ja nõrka isikupära. Kuraditosina laulu ja ühe instrumentaalpala läbivaks jooneks on kergelt veniv kantrisugemetega kitarrirokk, rõhutatud aimatavate bluusivarjunditega. Loomulikult kõlab ka plaadil “Speak Of The Devil” Isaaki poeetiliselt kaikuv kitarr ning tema nukkerpuhas vokaal.

Eelkõige on plaat “Speak Of The Devil” mõeldud Isaaki andunud austajatele, kes laulja häälde armusid juba aastaid tagasi, kui moes oli veel “Wicked Game”. Üllatuseks pole plaadil ühtegi õhkõrna hingematvat ballaadi ning enamik lugusid sobivad ehtsaks kiirteerokiks. Ballaadide ja laulja vokaalsete võimete gurmaanidele pakutakse palasid “Don’t Get So Down On Yourself”ja “Breaking Apart”. Viimane pala sobib eriti hästi kaasanutmiseks raadiojaamade öötundidesse.

Plaadi avalaul “Please” ning palad “This Time”, “I’m Not Sleepy” ja “Black Flowers” jätavad enamasti Isaaki kirjutatud laulude reasse plaadil maha ähmast bluusi ja roki segu.

Koos uue plaadiga kavatseb Chris Isaak minna ka kontserdituurile, sest tema ansambel pidavat armastama bussisõitu ja sinna juurde ka veel kontsertide andmist.