Väravad on paigutatud üksteisele piisavalt lähedale, et tuuleiilides moodustuks lehvivatest kangastest lõputult pikk vonklev kuldne jõgi, mida on hea imetleda ümbritsevate pilvelõhkujate aknaist. Valgekraede silmarõõmu suurendab seik, et just hallis ja raagunud veebruaris paistab iga erksam laik kenasti kaugele kätte.

Mälestus igaveseks

Projekti maksumuseks hindavad kunstnikud 20 miljonit dollarit (240 milj krooni), millest kolm kulub Central Parki üüriks kahenädalasel näituseperioodil. Need arvud on kohalikus pressis ajendanud kurje küsimusi raha kulutamise otstarbekusest ajal, mil India ookeani ääres napib raha uppunute matmiseks ja joogiveeks. Christo ise on pareerinud retoorikat otsekohese ülestunnistusega, et tegu ongi “täiesti arutu, vastutustundetu, kasutu, õigustamatu ettevõtmisega, mida ei vaja keegi peale minu ja mu abikaasa”.

Washington Posti kolumnist aga möönab ettevaatlikult, et olevat raske uskuda, et neid miljoneid pole võimalik kasutada “ratsionaalselt, vastutustundlikult ja kasulikult” tsunamiohvrite tragöödia leevendamiseks.

Christian Science Monitor seevastu hõiskab vagas heldimuses, et iga hilisem jalutuskäik kõnealusesse parki meenutab meile kunstnike kunagist kuldselt hõljuvat projekti uduses veebruaris ja rikastab meie edasist elu kauni mälestusega. Kogu see ettevõtmine meenutas siinkirjutajale esmalt, et Christo Vladimirov Javacheff on pärit Bulgaaria linnakesest nimega Gabrovo, mille elanikke tuntakse anekdootides äärmiste ihnuskoide ja riuklike naljahammastena.

Teiseks tuli meelde, et Frankfurdi radikaalne ühiskonnateoreetik Theodor Adorno on vihahoos nimetanud Auschwitzi õudustele järgnenud kultuuri ja selle kriitikat täielikuks rämpsuks.

Adorno arvates oli kogu Teise ilmasõja järgne kultuur muutunud iseenda ideoloogiaks, mida heauskne publik pidas siiski millegipärast õilsa antifašismi pärijaks. Ometi sai vanade loosungite varjus eluõiguse kultuuritööstus, mida iseloomustab peamiselt sotsiaalne tundetus ja äärmine egomaniakaalsus.

Ma ei ütle, et Christo on nende nähtuste kõige parem näide, pealegi imponeerivad tema uhked vabaõhuinstallatsioonid mulle väga. Ta on lihtsalt neid väheseid, kes elavad surmani noorusunistustes ja suudavad neist mõne ka ellu viia.

Park, linnud ja inimesed ohus

Christo väravaprojekti vastased muretsevad kaks nädalat vältava kunsti tagajärgede pärast.

New Yorgi linnavalitsus vastas 1981. aastal kunstniku esimesele ettepanekule eitavalt, tuues põhjuseks 15 000 auku, mis pidanuks pargi pinnasesse väravate püstitamiseks kaevama.

Aastal 2002 tuli Christo välja projektiga, milles auke enam polnud.

New Yorgi Sierra klubi pargikomitee esimees Charles Lyman valutab aga südant Central Parki 7000 linnu pärast, kes toidujahil uusi ja ootamatuid takistusi kohates raskustesse võivad sattuda.

Pargis elavast 80 linnuliigist seitse on tunnistatud ohustatud liigiks.

Küsimuse alla seatakse ka inimeste turvalisus väravastatud pargis. Nimelt tappis üks Christo 1991. aasta California installatsiooni vihmavari inimese.