Ma olen alati kahelnud, kas on võimalik vahet teha „päris” mälestustel ja ilukirjandusel ning kas üldse on võimalik osta raamatut, mis räägib, kuidas asjad tegelikult olid. Tihtipeale võib ilukirjandus olla reaalsuse kirjeldamisel palju täpsem kui kellegi poolt kirjutatud mälestused. Mälestused on iseenesest juba fiktsioon ning mitmed minu raamatu tegelased suudaksid sellest ajast kirjutada hoopis teistsuguse raamatu. Aga noh – raamatu alguses väidan ma igatahes, et kokkulangevused tegeliku eluga pole mitte kuidagi juhuslikud. Vastupidi, kogu lugu on täielik tõde.
Kuidas teie tee ajakirjandusse ja sealt välja viis?
Võib vist öelda, et see on kogu raamatu peatelg. Minu ettekujutus ajakirjandusest on alati olnud üpris romantiline ja põhjused, miks ma seda eriala õppima läksin, olid seotud ka sellega, et ma uskusin ajakirjanduse maailma muutvasse jõudu. Ajakirjanikuna täitsin päris erinevaid rolle, kuid tagantjärele vaadates võib öelda, et olin nendest nii mõnegi jaoks ebaküps. Siiski on meeles mõned üksikud korrad, kus kõik klappis. Olid mõned raadiosaated, mille puhul tundsin, et need läksid korda, olid mõned avastused, mille puhul tundus, et olin teistest ette jõudnud, olid mõned sõnastused, mis tagantjärele tunduvad väga head.