Diplomaatilised viisakusavaldused Baierist
Külalisnäituse idee hakkas idanema juba siis, kui peaminister Parts juhtus Münchenis käima, teoks saanud üritust võõrustab Tallinnas Eesti kunstnike liit.
Üks häda nende esinduslike külalisnäitustega muidugi on – need on hirmus viisakad ja korrektsed. Nii münhenlaste külaskäik meile kui ka – kataloogi järgi otsustades – meie kunstnike peatne vastuvisiit nende õuele torkavad silma oma erakordse ontlikkusega. Jah, tänapäeva kunstiga on muidugi tegu, kuid ainult sellisega, mille taustal saab pidada šampanjavahuseid kõnesid “Euroopa ühekssaamisest”.
Me lööme lahti külaliskunstnike saateteksti ja leiame sealt tunnustava möönduse, et 20. sajandi algul õppis Münchenis hulgaliselt ka vene kunstnikke. Harry Liivranna sulest saame samas kataloogis teada, et “venelaste” sekka eksis ka kümmekond meie kunstiajaloo suurkuju: Ado Vabbe, Anton Starkopf, Johannes Greenberg jt. Teiste hulgas said seal jala maha ka Ants Laikmaa ja Kristjan Raud. Nii Eesti kui ka Baieri kunstiajalootunnetuses palendub tõesti kunagine “Drang nach München” nagu Liivrand seda tabavalt tituleerib.
Nüüd on muidugi teised ajad. Käib endiste sotsialismimaade Anschluss läänega. München on vahepeal selga saanud “saksa süü” ja Hitleri kunagise kunstipealinna kahtlase reputatsiooni. Tõdevad külalisedki, et hästi see sealsele nüüdiskunstile pole mõjunud. Otsustades külla tulnud näituse järgi on sealsed nelja- kuni viiekümnesed kunstnikud rõhuvas enamuses eelistanud sulguda individuaalsesse omamütoloogiasse.
Tormi silmas
Kostiks toodud kunst on äärmiselt tsiviliseeritud, manuaalselt nõudlik ning delikaatselt vaikiv kõikides sotsiaalpoliitilistes küsimustes. Me näeme Michael von Brentano südamekujulisi punaseid objektikesi, Peter Casagrande abstraktseid hiigelmaale, Werner Mally ja Sabine Straubi geomeetrilisi skulptuurimeditatsioone, Angelica von Stülpnageli ja Silvia Hatzli õrnast riidest rebitud kannatuslugusid. Ollakse puristid ja dekoratiivsed minimalistid, ühiskondlikke tüsistusi ei lasta oma kunsti. Seda, mida tegid Joseph Beuys ja Anselm Kiefer arvete klaarimiseks mineviku ja olevikuga, me siit ei leia. Eks ta ole, keeristormi keskmes asub ju “tormi silm”, milles valitseb täielik vaikus. Ses mõttes ongi Müncheni tänapäeva kunst nagu haruldane loodusnähtus – mitte midagi ei ole kuulda ega näha.
Võimalus samastuda
Ja siiski tuleb külalisi tänada, sest nende visiit pakkus samastumisvõimaluse meie kunstnikele. Oktoober pole enam kaugel, siis viib hea kambake eesti kunstnikke külakosti Baieri pealinna.
Bukett viisakamat eesti kunsti, mis komponeeritud vastastikuse komplimendina, rändab sügisel Bavaariasse ning karta on, et sealne kunstikriitika kostitab seda samuti mälestustega kunagisest poliitilisest radikaalkunstist. Kuidagi tuleb ju elavdada diplomaatiliste pöördumiste pedantset rituaalsust.
