Väga eriline ja avastuslik on Harry Liivranna kureeritud näitus Roman Tavasti juveelifirma koolimärkidest, mis valminud aastatel 1923–2010. Kõigepealt torkab silma, et Tallinna arhitektuuri- ja disainigaleriis eksponeeritud näitus on väga puhtalt kujundatud (disain: Maile Grünberg), näidates parimaid leide fotosuurendustena lõuendil ning muidugi üle saja koolimärgi, 65 sõrmust ja muud koolisümboolikat vitriinides. Lähemale minnes pakub see näitus palju just neile, kes ei pelga pisikesi maailmu ega ajalugu. Sest kõige põnevam ongi jälgida disainikeele muutusi läbi kümnendite. Vaadake kas või imeväikeseid detailide ümbermängimisi reaalkooli seitsmel eri märgil ajavahemikus 1917–2006.

Koolimärkide kuldaeg jääb 1930-ndatesse, kui ka märkide kujunduses rebiti end enam lahti klassikalistest kaanonitest ning Tavasti firmast sai Eesti suurim medaleid ja märke teinud ettevõte, mille kujundustesse andsid panuse mitmed kunsti suurnimed (Eduard Järv, Peet Aren, Günther Reindorff, Paul Luhtein, Voldemar Mellik).

1930-ndatel hakkasid hilisjuugendi mõjutustega eklektikat ja traditsioonilist rahvuslikkust üha enam asendama progressiusust kantud konstruktivism ja elegantne art déco. Lennukamates visioonides näitavad märgid lausa suurlinlikke jooni – näiteks Valga ühisgümnaasiumi sinipunakuldne või Viljandi maagümnaasiumi rahutu konstruktivism.

Uuematest koolisõrmustest jäävad silma kaks näidet: Eesti infotehnoloogiakolledži kaheksakandiline tehnokraatlik lahendus ja Kiili gümnaasiumi 1960-ndate retrorahvuslik disain.

See näitus on omamoodi filigraanseima kullassepakunsti ajalugu, sest tehnilises kvaliteedis ei ole Tavasti firma kunagi teinud allahindlust.

Mitme eluga kunstnikud

Tarbekunsti- ja disainimuuseumi trepigaleriis on kammerlik väljapanek äsja 90. sünnipäeva tähistanud moe- ja teks­tiilikunstniku Hilja Kullese loomingust. Näituse vanimad tööd on aastast 1948, viimased 1980-ndatest. Hilja Kulles on elanud mitu elu: teostanud end peent joont armastava moe- ja teatrikunstnikuna ning hiljem hoopis vabama ja abstraktsema joonega tekstiilikunstnikuna.

Eksponeeritud väljavõtted 1950-ndate Käsitööalbumist, Nõukogude Naisest ja kunstitoodete kombinaadi kavanditest haakuvad eelkõige kahe olulise teemaga Eesti moepildis: 1947. aastal maailma raputanud Diori new look’i mõjud ja rahvustemaatika taassünd. Neid kaht ristates on Hilja Kulles saavutanud elegantse tulemuse, praegu võiks selle kohta öelda „etnošikk”. Kunstniku võrdlemisi puhtast ja romantilisest lähenemisest annavad aimu kaks musta ja halliga õhtukleidi kavandit, milles on õhkamist „Tuulest viidud” stiilis ilu järele.

Ruumi dominandid on aga kindlasti mitmeruutmeetrised seinavaibad, mille abstraktne lähenemine on saanud naiselikult pehme stilisatsiooni. Voolava joonega põimumised on välja mängitud kahel tasandil – nii materjalis kui ka kujundis–, eesmärgiks tabada liikumist, püüda kavandite erakordselt võluv tušijoone juhuslikkus seinavaipadesse. Inspiratsiooniks on olnud Tõstamaa maakodu ümbruse loodus oma tekstuuride ja varjunditega.

Kolmas ajas tagasi vaatav näitus avati just Hop-galeriis – keraamik Leo Rohlini „Nokturn”. Kuid vaheda mõtlejana tuntud Rohlin ei näita meile mitte niivõrd oma keraamikat, vaid tegeleb juba kolmandat näitust järjest aja looga. See on ühe suuremeelse mehe kummardus 2009. aastal lahkunud abikaasale Ellenile. Näituse meeleolu inspireeris Klassikaraadio muusikaprogramm „Nokturn”.

Kolm näitust

Tekstiilikunstnik Hilja Kullese juubelinäitus „Õhtu”

•• 13. veebruarini tarbekunsti- ja disainimuuseumi trepigaleriis

„Roman Tavasti juveelifirma koolimärgid 1923–2010”

••  Tallinna arhitektuuri- ja disainigaleriis 28. veebruarini

Leo Rohlini „Nokturn”

•• 21. veebruarini Hop-galeriis