Graffiti: Valitsus kaunistab vanalinna Foto: Andres Putting

Peale ajalugu

Hegel on märkinud kunsti tulevikuväljavaadetega seoses, et kunst oma kõrgeimas tähenduses on, ja jääb, ajalooinimese jaoks minevikku1. Minetades peale Valgustusajastut oma senise vaimse mõõdu ja juhtrolli 2, asendus kunst peamiselt loodusteaduste arengust motiveeritud tulevikunägemustega, osutades ühtlasi tõsiasjale, et kunst on ajaloolise momendina lõppenud.

Ja tõesti, kui me vaatleme Belle époque vaimses ruumis toimunud liikumisi, siis ei ole vist keeruline märgata, et kogu kunst oli vähemasti Cézanne’ist alates keskendunud arutlusele kunsti olemuse üle, mis taandus üha enam väljendusvahendite individualisatsioonile kui kunstiteose eksistentsiaalsele tingimusele, paigutades nõnda kunsti paratamatult väljapoole ajalugu. Seda põhjusel, et olemuslikult lingvistilisele korrastatusele tuginev historism ei olnud võimeline käsitlema sellist kunsti, mille esteetiliste süsteemide abstraktsus ületab lingvistiliste struktuuride, keele, abstraktsioonivõime.

Nõnda ei lõpe ajaloolise momendina mitte ainult kunst vaid lõpeb ajalugu ise (vt. H. Belting 1983; A.C. Danto 1984)3. Väljununa ajaloost, kujuneb kunst oma abstraktsioonile tugineva isikupära najal ülimalt produktiivseks meetodiks, mis uuendab põhjalikult arhitektuurikäsitlusi ning loob koguni terve kunstiliigi, mis just oma kandva esteetilise struktuuri tõttu saabki kujuneda üksnes väljaspool ajalugu ja mida me tunneme tööstusdisainina.

Põhjusi, miks abstraktsele esteetikale põhinev looming nii viljakaks osutub, pole väga keeruline esile tuua. Tavaliselt märgivad pea kõik autorid selle kunstimeetodi, produktiivse kapitalismi heaolukujutelmade ja sotsiaaldemokraatlike poliitiliste huvide mõningast omavahelist harmooniat läinud sajandi kahekümnendate aastate Euroopas4, mis võimaldas avangardismi eelkõige rakenduskunstide kaudu modernistliku filosoofiatraditsiooniga ühendada.

Vähe sellest, inimese loov individuaalsus omandas just sealtkaudu oma tänini üsna illusoorse ja õhkõrna legitiimsuse, mis viis lõpuks hästi struktureeritud ja koguni realistliku „utoopiani“ (Mendini) ja valgustas eredalt läinud sajandi viimaste kümnendite inimarenguid, teadusi ning oli oma humanismitaotlustes suuteline jätma veel ka teate, et kõik oluline arhitektuuris, disainis ja kunstis on loodud kas enne või peale ajalugu, koguni pärast kunsti kuid igal juhul väljaspool historismi.

Pärast kunsti


A. C. Danto arvates lõpeb kunst 1964. aastal, mil Andy Warhol eksponeerib kunstiteosena asjanduse, mis ei kujuta endast muud kui küürimispulbri pakendit (The Brillo Box)5. Üsna samaaegselt ilmub ka Hans Beltingi raamat kunstiajaloo lõpust6, mis sarnase tähelepanekuga näib Danto väidet toetavat. See kõlab ehk naljakalt aga minu meelest lõpeb kunst varem, juba 1961. aastal, mil Piero Manzoni käib välja teose, mille nimi on Merda d’artista ja mis kujutab endast kunstnikele tuttavat värvipurki, mille sees on mõni unts sitta. Eelmainitu pole siiski prioriteediprobleem vaid osutab momendile, mil kunstiteos lakkab olemast ja kunst, minetades materiaalse loomingu tunnused, kaotab oma kogu oma senise tähenduse. Nõnda on kunst aktuaalse kultuurimomendina lõppenud. Ometi ei ole see asjaolu kuidagi vähendanud ei kunstitegemist ega ka arutelusid kunsti üle. Pigem vastupidi, kunstiga tegelejate hulk on hoopis drastiliselt kasvanud ja arutlused selle imelise nähtuse üle on ka oma mahult ja tasemelt ületamas juba mõistlikkuse piire.

Teosed ise on samavõrd muutunud. Veel sajand tagasi oli pea võimatu kujutleda, et neid asju, konstruktsioone või sündmuste jadasid, mida tänapäeva galeriides eksponeeritakse, üldse kuidagi kunstiteostena aktsepteeritakse. Niisiis, kunsti olemus on muutunud ja selle rõhuasetused on nihkunud kaugele väljapoole kunsti traditsioonilisi domeene, keskendudes sotsiaalsele või liginemas poliitilisele dokumentalistikale mida üha enam juhib massikultuur isegi sedavõrd, et selle termini kasutaminegi balansseerib poliitilise korrektsuse piiril.

Eelmise sajandi kuuekümnendail toimunud kultuuriprotsesse jälgides, on külma sõja, tänavarahutuste ja kosmosereiside taustal ometi võimalik märgata ka rakenduskunstide enneolematut tähenduse tõusu. Moekunst, disain ning arhitektuur osutuvad üheltpoolt kõrgkultuuri osaks, omandades sarnaselt muusika, filmikunsti või televisiooniga popkultuuri sotsiaalsed tunnused teisalt. Taoline kunstitegemise on muutnud inimkeskkonna väljanägemist põhjalikult ja lausa tundmatuseni ning tõenäoliselt igaveseks, mõtestades ümber mitte ainult inimese ja keskkonna suhted vaid muutes loova inimese olulisemaks kui see eales on olnud.

Seda aega on käsitletud koguni enneolematu, lausa unistusliku vabadusena (Pierre Restany 1996), mis ajendas 2010 aastal ka Alessandro Mendinit taas korraks asuma Domuse toimetuse etteotsa, et seda, mida ta utoopiaks nimetas, vähemasti mälestusena, kasvõi korraks, rekonstrueerida (Domus nr. 935, 2010). Taoline rakenduskunstide eetiline panoraam oli inimarengu kõlbelisest idealismist kantuna ometi haavatav ja nõnda asendumas hoopis millegi muuga.

Disaini lõpp
Utoopia luhtus. Õigupoolest see kadu või hajumine ise ongi ainsaks põhjuseks, miks neid disaini ja arhitektuuri juhtinud kujutlusi, teooriaid ja ideaale üldse utoopiaks nimetati. Sellele seletuse otsimine juhib meid esmalt majanduse tähenduslikule muutusele, mille dünaamika on neoklassitsistliku majandusteooria olemusliku historismi eest sedavõrd peidus, et tänapäeva makromajanduslikud doktriinid polegi võimelised arenema indiviidi huve teenivaks kultuuriulatuvuseks. Majanduslik mõte, niivõrd see üldse liigub, on libisemas tagasi ajalooeelsesse aega, kuhugi sinna XVIII sajandi ökonoomilistesse kujutelmadesse, mil väärtusvahetuses lähtuti peamiselt rahast (kasust), mitte tööst ja inimesest7, tuues kaasa üsnagi nähtavaks muutunud sotsiaalse jäigastumise ja poliitilise formalismi, milles inimõigusedki pole enam mingi enesestmõistetavus vaid pigem majandushuvide üks ulatuvusi. Ühesõnaga, me oleme nii majanduslikult kui ka poliitiliselt üha enam barbariseerumas8.

Probleem taandub suures osas tõdemusele, et nii filosoofiale, humanitaar- ja sotsiaalteadustele ning paratamatult ka kunstile omased vahendid on kultuuris hajumas ja asendumas üha enam madalama astme lingvistiliste või visuaalsete alamstruktuuride hulgaga. Selle lihtsustuse all kannatavad eelkõige demokraatiale ja humanismile rajatud ühiskonnakorraldused, humanitaarteadused ning muidugi kunstid. Eelöeldu on kujunemas üsna globaalseks probleemiks ka akadeemilises maailmas ja neist räägitakse üha enam.

Kõnealusele probleemile on viidanud ka Rem Koolhaas oma intervjuus "Architecture Has A Serious Problem Today"9, ning tema kunagine üliõpilane (sic!) Zaha Hadid, kes Michael Blackwoodi filmis “Deconstructivist Architects“ 10 avaldas seisukoha, et kogu senine arhitektuurikäsitlus tuleks humanitaarteadustes ringi kirjutada just indiviidi loova vabaduse seisukohast lähtuvalt. Disainerid paraku nii intellektuaalses poleemikas ei osale… nad on praktilised, kained ja asjalikud… tuletades mulle meelde Claude Lévi-Strauss’i võrdlemisi pessimistlikku tagasivaadet tema enda antropoloogikogemusele, milles ta on märkinud, et „“kultuur on ainus, milles loov vaim jäägitult domineerib ja keda tsivilisatsioon on aina reetmas, et keskenduda oma „rekonstruktsioonile-ei-millekski“, minetades samas igasuguse võimaliku tähenduse11…““

1 G. W. F. Hegel, Vorlesungen über die Ästhetik, 1835-1838; "…Art, considered in its highest vocation, is and remains for us a thing of the past. Thereby it has lost for us genuine truth and life, and has rather been transferred into our ideas instead of maintaining its earlier necessity in reality and occupying its higher place." Hegel’s Aesthetics: Lectures on Fine Arts. Translated by T. M. Knox. Oxford; The Clarendon Press, 1975
2 Id. bid.
3 vt. ka http://www.rae.com.pt/Danto%20hegel%20end%20art.pdf
4 Mafredo Tafuri, Progetto e utopia. Architettura e sviluppo capitalistico; Laterza, Roma-Bari 1973
5 A. C. Danto, After The End of Art, ch. one; Princeton University Press, Princeton NJ, 1997
6 Hans Belting, Das Ende der Kunstgeschichte? Deutscher Kunstverlag, München 1983
7 vt. M. Foucault, Les mots et les choses ; P. Gallimard 1966
8 Bernard-Henry Lévy, Left in Dark Times: A Stand Against New Barbarism; Random House, N.Y. 2008
9 http://www.fastcodesign.com/3060135/innovation-by-design/rem-koolhaas-architecture-has-a-serious-problem-today
10 https://www.youtube.com/watch?v=D36o-pxbCes
11 Claude Lévi-Strauss, Tristes tropiques; 1955; (tsitaat on pärit autori poolt kordustrükile kirjutad eessõnast)